Paus

Mitte, et vahepeal sündmusi poleks olnud. On! Mitmeid ja häid. Pole nagu lihtsalt nende üle mõtelnud. Olen päev-päeva järel elanud ilma tagasi ja ette vaatamata.

*

Sellel kohal sai siin jupike aega tagasi aasta täis. See on olnud mulle hea koht midagi kõrvale panna. Nagu kapp, kuhu pooleliolevad tööd ootama pannakse. Veidike ka lõuend, millele omapoolseid visioone visandada. Paljud asjad on aastaga muutunud, osad samaks jäänud.

*

Järjekordsed võistlused on selja taga. Minu poolne töö ühe eesmärgini sai sellega tehtud. Kas lugu ka sellega lõppeb, näitab ainult aeg. Aasta tundub pikk. Sellesse mahub mitukümmend sissekannet - kui hoolikalt kirjutada. Kasulik on teinekord ka oma lemmik liivakastist väljas mängimas käia.

*

Mitmel üritusel on käidud ja kõik need sündmused on jätnud minu ajju ainult ühe olulise tunde: "Ära sae oksa, millel istud". Oksa saagimise õppetunni sain põhikoolis. Saagisin oma suure suu ja terava keelega. Arvasin, et võin seda endale lubada. Siiamaani mäletan ebameeldivusi, mis sellega seoses sai kogetud. Ülejäänud elu olen püüdnud oksa saagimisi vältida, nii neid mis kõiguvad mu kohal, kui ka allpool olevaid. 100 % ehk pole just õnnestunud aga ära on tasunud. Rohelises aias on elu ilusam ja mahedam. Päike ei kõrveta lagipähe.

*

Õnn ei ole eesmärk, õnn on eluviis.

*

Ilmus. Olen ilmumistest ka varem kirjutanud. Miks just nüüd ja sellises vormistuses - ei oska vastata. Räägime temaga näiteks malest, jalgpallist ja jumalast. Ka muudest teemadest, millest, mul selgem seisukoht on kui nimetatutes. Ilmselt on see lihtsalt oks, millele astusin, et kuhugi edasi ronida. Kuhupoole - sellel pole mitte mingit vahet.

*

Kõik kordub. Ikka ehmatab ja masendab. Me ei tea kunagi, kui palju on meile päevi antud ja kuidas me neid veedame. Uus ralli kliiniku uste taga algab...

MASU

Ajasin täna 2 tüdrukut nutma. Tahtsin vist jälle maailma muuta, või vähemalt uskuda, et muutus on võimalik. Tahtsin näha kirge ja hoolivust. Pisutki silmade sära, loovust, tahet, huvi, mängulisust, NOORUST VÕI kasvõi JULGUST. Midagi mis selle masendava ilma ja MASU taustal rõõmu teeks. Midagi mille peale naeratus suul koju sõita.

Kui ma alustasin, siis kujutasin ette, et panen köögis noortele muusika kõvaks mängima. Teooria on selge, sest seda tundi annab parim! Ja meie köögis rakendame neid. Aretame, fantaseerime, lõbutseme ja naljatleme. Kamp noori valmis rikkuma vanasõna "toiduga ei mängita".

Reaalsus tähendab aasta aastalt rohkem sõjavõelist korda, et üldse ennast märgatavaks teha. Hirmust suurte silmadega, koju seebikat vaatama ihkavaid tüdrukuid, trotslike mehe hakatisi, kelle sõnavara koosneb t, p, f tähega sõnadest. Kõik kujutlevad et on tegijad, aga kahjuks mitte siin, selles koolis, selles elus...! Täna oli esimene päev viie aasta jooksul, kus ma oma karjääri valikus kahtlema hakkasin. Dina Aarma ütles kord mulle, kui ise tema käe all võistlesin ja küsisin, et miks tundides sellist keerukust nõudvaid asju ei tehta lause: "Pärleid sigade ette ei vista"! Täna, 10 aastat hiljem sain ma aru, mida ta selle all mõtles.

Keskealine naine

31.
Ei taha kohe midagi kirjutada selle kohta. Äkki peaks lähtuma klassikast ja nii 3-4 aastat maha lahutama. 27 on ju märgatavamalt ilusam.

Un gran regalo!

Satud kuhugi, kus on palju teha ja veel rohkem võimalusi kuidas midagi teha. Su kaaslasteks on inimesed, kes on seal kaua olnud ja kogu aeg palju teinud, rohkem veel kui suudad ette kujutada. Ajalugu on pikk ja põnev. Tahad ikka õigustada seda kohta selles ajaloos. Võtad oma kaaslaste tuulde, sest nii on kergem purjetada. Õpid nippe ja spikerdad. Nemad teevad ees ja sina püüad järele. Pingutad et eesminejad mingil juhul silmapiiri taha ära ei kaoks.

On ju tore, et vahepeatustes sulle öeldakse, et oled tubli, suudad tuules püsida. Sind premeeritakse millegi eest, mida üksi ei suudaks.

Suur aitähh Annele, Anule, Marikale, Veroonikale, Viivile ja kõikidele nendele, kes minu tuules püsimise püüdlustele pöialt on hoidnud, kaasa elanud ja mind õpetanud. Ja suur aitähh nendele, kes selles paadis ise kaasa on pidanud loksuma.

Kummaline on see sõit: vahepeatused sadamates on olemas, aga finiš...? Kas on üldse paslik lõpule mõelda?

Suutmatus

Plaanid ja soovid on suured. Lahendused aga puuduvad. Kukkumine kõrgelt pidi valus olema, eluaegsete tagajärgedega. Olen seda ju pealt näinud ja siiani on see mulle nalja teinud. Pole lihtsalt siiani kuskilt kukkuda olnud. Olen tagasihoidlikult maa lähedale hoidnud.

Kabineti aknal on 2 ühes suunas vaatavat kõrvuti akent. Hommikul ühest välja vaadates sadas meeletut vihma, teisest vaadates ainult tibutas.

Samal positsioonil istudes ühte suunda vaadates võib 1 maailm silme ees väga erinev olla.

Kõik on kinni mõtlemises.

Vägev

Katriina võitis lasteaia õunajooksul 3 aastaste arvestuses I koha. Õhtul läksime siis kohe poodi, ostsime torti, tegime pidu ja kinnitasime diplomi nõelaga sahvri uksele SEB sügisjooksu diplomi kõrvale.
Olen talle juba tubli sportlase karjääri oma mõtetes lavastanud. Emade värk!

Tehtud

Käisin siis ära sellel va sügisjooksul. Siiamaani olen alati raja ääres omadele pöialt pidanud. Seekord lippasin siis ise ka. Võimlesime kohusetundlikult stardikoridoris, huilgasime kaasa elavatele, ergutavatele pillimängijatele ja lõime tantsutüdrukutele patsi. Imestasime kuidas need kilomeetrid nii aeglaselt mööduvad ja mida kilomeeter edasi seda pikemad tundusid. Raske oli. Aga kõik on ju kinni mõtlemises. Seda lauset pidi rajal endale ikka mitmeid kordi nii vaikselt kui ka kõva häälega ütlema. Võibolla ka selle pärast, et muudel teemadel nagu tavaliselt õhtuti joostes ei saanud rääkida. Tulemuseks siis tund, 2 minutit ja 2 sekundit, see teeb siis 6,2 minutit iga kilomeetri kohta. Kohaks 3259.

Üllatasite

Arvasin, et sellel nädalal pettun, nii nagu tavaliselt kui esmakordselt kokku saame. Liialt palju pettumusi on ju juba selja taga. Aga ei. Te tulite ja ületasite vähemalt esimesel korral mu ootusi. Võtsite mult võimaluse näidata oma "siga" poolt. See nädal oli praktika õpetaja unistuste nädal. Üks selline igasse aastasse ja ma olen valmis seda tööd igavesti tegema.

Imeline

Tund aega praktiliselt koha peal kükitamist ja sul on ämbritäis lehterkukeseeni, ehk kuldkukeseeni. Veidi võid ja sibulat ja aasta on jälle heade kirja kantud.

Uusaasta lubadus

Olen hea!

Katriina ütleb 10

Kanal 2 näitab sõrmuste isanda filmi. Katriina vaatab ja kui Guglunk ekraanile ilmub ütleb tähtsalt: "See on loodusfilm!"

Olukord

Millest sa puudust tunned?

Kõigest, mis möödas.

Kas jäädavalt?

Tundub nii!

Paratamatus?

Sel juhul küll.

Mis edasi?

...

Dreams

I would like to live that life I'm dreaming of...

... but my dreams are different every day.

Mäel

Mäel ehitatakse. Pidin appi minema. Saagisin siis paar lauda, nagu ette näidati. Väga hästi tuli välja. Rohkem mulle seekord rakendust ei leitud. Ekspluateerisin siis Urmase fotokat ja otsisin elu.

"Järjekord?"

"Enesekindel"

"Liis kärbse tagumikul"

"Ämblikku pole kodus, peab ootama!"

"Sugulased"

"Kiirtee"

"Kaunis säärejooks"

Kõrv lööb pilli

Olen viimase nädala kontserditel veetnud. Eks neid ole sellel suvel ennegi olnud, kuid just viimasel nädalal on neid palju olnud. Minu kohta!!!

Alustasime K-ga folgilt. Ja mul on nii hea meel, et ta viitsis minuga kaasa tulla. Õieti läksin ma sinna ainult Fernando Sterni kuulama ja see, et laval temaga koos veel hulk muusikuid on ei omanud minu jaoks üldse tähtsust. No ja nagu ikka lähed ühe pärast ja saad uue taaga kaasa...

Milline pilk. Fernando jäi täiesti kahe silma vahele...
No ja kuna me olime endale päevapiletid ostnud, mõtlesime, et läheme ühele kontserdile veel. Näpp kavalehele, millel nimetus Cla Brasil Brasiiliast.

See oli nii hea, et rahvas seisis paduvihmas terve kontserdi ja tantsis kaasa. Kui vesi pahkluuni ulatus oli paras moment "mudamaadluseks".Üheks alustajaks loomulikult ei keegi muu kui Fernando Stern! Pange tähele, sellel pildil olen mina kaa!

No ja siis selleks, et veidigi kuivada, läksime täiesti suvaliselt soomlase Jukka Karjalaineni kontserdile aita. Sattusin istuma ilma filtrita kõvahäälse pubeka ja ta tädi kõrvale. Mina sain õnneks kohta vahetada, aga pubeka ees istuval mehel oli topsis olev õlu selle preilna teksti kohta ilmselgelt liiga lahja. Ise pääsnuna ajas mind mehe abitu pilk hüsteeriliselt ja kõvahäälselt naerma. Mees sai aru, mida ma naeran, preili mitte. Kontsert oli õnneks vastuootusi väga hea.

No ja siis, et hoog enne koju sõitu üles saada veel veidi Svjata Vatrat peale.

Järgmisel päeval oli Cla Brasil'i mõju veel täiesti tunda ja sündis otsus: "Tagasi folgile" Esimesena sai kuulatud hispaanlasi "Blima". Blima oli väga helde bänd. Lubas fänne lavale tantsima, viskas rahvasse plaate ja trummipulgad. Kui ma poleks just sünnipäevalt tulnuna väga-väga täiskõhu all kannatanud (mis ei takistanud, mind kohapeal veel pontšikuid söömast), oleks isegi suffi pärast folkaritega võidelnud.

Pärast Blimat läksime kuulama Zetosid ja Lenna Kuurmaad. See oli väga lahe. Bänd oli viiendat korda folgil ja mina polnud neist veel midagi kuulnud. Nii võid elus ju kõik head asjad maha magada.

No ja õhtu lõpuks tegime kolme tunnise Cla Brasili korduskülastuse. Olin härra Q-le silmailu lubanud ja kuigi ta algul veidi tõrkus ütlema, siis tema muidu mitte tantsida oskavad jalad vedrutasid ikka päris usinalt ja pilk oli pidevalt lavale naelutatud. Nagu muuseas ka teistel meestel.

Tagasitee koju oli hommikuvalguse käes udune. Statoili bensukast ostsime piletid järgmisel päeval toimuvale IFF 60 juubelituuri kontserdile. Kontserdi lõppedes ütles Villu Reiljani hääl minu peas "Pole paha"!

No ja siis eile käisime Saatpalu ja Rebase kontserdil Lohusalus. Ja kuigi püüan puhkuse ajal töö teemasi vältida, siis võite kokku lugeda, mitmes laulus Saatpalu puudutab toidu teemasid? Vastused võite mulle meili peale saata. Kokandusega tegelevate inimeste kontsentratsioon kontserdil oli ka muidugi kohe vastav.

Saatapalu ja Rebase kontsert kestis kaks tundi, millest ühe nad ilmselgelt jutustasid oma lugusid. Õnneks käisin folgil piisavalt paljudel kontserditel, et teada, mida Saatpalu mõtleb, kui ta räägib lollidest bändšo mängijatest jne.

Sellel nädalal ootab veel ees Tätte kontsert ja siis peale õhupallilendu läheme vaatame Madonna ka ära.

Tagasi lapsepõlve

See oli nii ammu. Ja see oli äärmiselt sõge mõte. Teadsin seda ise ka, kuid mõtlesin sõgedusest hoolimata. Keegi ju niikuinii seda teada ei saa. Ning kuna see polnud minu aju ainuke sõge mõte tol ajal siis lasin aga mõttelõngal edasi heietada ja ajapikku unustusse vajuda.

Ja nüüd on killuke sellest täiesti reaalsus. Kummalisel kombel puudub aga sõgedus. Kõik oli ilus, veetlev ja loogiline. Ja see paneb mind mõtlema, et me ei tea tegelikult mitte kunagi, mis kummalisel, igapäevasel hetkel astume me kellegi saladustesse ja täidame mingi haige tühimiku.

Uus mütsimõõt

Vanaldane, kuid siiski äärmiselt heatujuline ja positiivne. Ooooo ja mis jutte tema käest kõik kuulda saab. Mr. Chocolate oleks tal terve see aeg käevangus rippunud, kui too teise vaba käega oma kohevat habet siludes meid ahhetama, pead vangutama või laginal naerma pani. See ei olnud mingi tavaline ekskursioon kuhugi KOLKASSE. See oli filmis osalemine. Mõni inimene paneb sind lihtsalt nägema ja vajadusel ka lõhna tundma. Sa võid olla pealtvaataja veneetsia akende taga või siis näiteks kaarikupesija. Me kõigi lõpp on ettearvatav, kuid kui sinust ikka mingi lugu rääkida on... siis oled teinud rohkemat, kui enamik!

Ebareaalne reaalsus

Kõik on täiesti pea peale keeratud. See kes on kaua vaikinud on jälle rääkinud ja see kes mu südant rõõmustanud on täielikult kadunud. Viimane nädal on olnud unenägu. Liialt ebareaalne, selleks et olla tõelisus. Oleks justkui pika, juba käidud tee tagasi rännanud. Kuid, mis eesmärgil ometi. Panen siis siia pilte ja täiesti teemaväliseid.

Leisi surnuaia maasikad

Kaob ära

Aitas mööda saata öö

Silmapesu kauss

Neid on tunduvalt rohkem, kui üks!!!!

Lõpmatus

Sissetung

Habemes

Puhas kuld

Kas see kõik veel kehtib?

Ebaoluline

Kuidas päästa päeva?

Mine kuhugi, kus sa pole tükk aega käinud ja kohtu kellegagi, keda sa pole aastaid näinud. See keegi peab jagama sinuga midagi, mis hapuks on läinud. Aga kuna tema maitse sinu omast erineb ja kuna ta seda ka valjuhäälse naerulagina saatel kuulutab siis kriitilisel hetkel, hapuksläinud suppi helpides kajab su kõrvus see naer. Ning ebameeldiv maitse, mis enne domineerima pääses saab uue, huvitava, helbitava varjundi.

Nagu poleks aastaid vahel olnudki. Nagu oleksid alles eile ringis ringi vaadates oma põlvi puudutanud, kuigi nõue oli käed maha saada.

Suvest purjus!

Ma ei mäleta kuidas see rännak algas aga ühel hetkel vikerkaarevärvilise päikesevarju all istudes jõudis teadvusesse, et nüüd on see käes. Magus lillelõhn ja hurmav koogivalik laual. Justkui olekski kaugele ära sõitnud, nagu ammu plaaninud olen. Vaatad käekotti märkmiku vahele ja praami pilet koos ühe teise väga kalli piletiga on ikka sul alles.

Järgmisel päeval annad need piletid sinna, kuhu vaja. Vastutasuks saad rohkem, kui ära andsid. Väga-väga-väga palju rohkem. Päikesepaiste õunapuude all ja aeda paigutatud laudadel, lihtne sõbralikkus, löö kaasa vaid, kui häält ja julgust jagub. Kaunis hing rookatusega maja terrassil paneb sind mõtlema ja tundma teisiti. Nagu suur pere oleks kokku saanud, sest lauad täituvad veini ja toiduga. Naer kaigub üle õue.

Pere sai aga kokku alles järgmisel päeval ja sarnane naer kaikus nüüd üle teise õue. Keel sai teravaks räägitud. Tänusõnadega raamat kotti, kallis pilet järjehoidjaks vahele pistetud. Batuudil juuksed lendlema hüpatud. Sugulastel küüned kenasti roosaks värvitud.

Ühe sellise roosa küüne omanikuga sai järgmisel päeval kanuusse istutud ja 22 kilomeetrit mere poole sõidetud. Õhku täis kopraid seekord ei näinud ja küpsiste päästeoperatsiooni ka ei toimunud. Kuid sõbralikke inimesi nii vee äärde kui vette jagus pea igale kilomeetrile. Hommikul end pilve taha peitnud päike kõrvetas halastamatult. Tegi härra Q-le prillid ja mulle kätised kätte.

Kätiseid said naerda terve seltskond inimesi, kes järgmisel päeval kööki olid varjunud. Esimest ja luban, et ka viimast korda elus lähen fotosessioonile nii ettevalmistamata.

Päikest!

Klemm kõrvuni

Mul on liiga vähe õdesi, kelle üle uhkust tunda. Neid võiks ju olla vähemalt 10-15 tükki. Saad korduvalt minna ülikooli lõpuaktusele, kus antakse ametivannet ja mitmekümnetest lõpetajatest hoolimata aplaus ei lakka. Sõnad nagu: cum laude, academia, loeng, stuudium toovad külmavärinad ihule. Hingad tarkade, kaunite inimeste parfüümi. Kõik su ümber on hardad ja sõbralikud ja sama pidulikult riides nagu sa ise. Lühtrid säravad - piiravad küll vaadet, aga säravad eriliselt säravalt. Orantšide rooside kuhil kahaneb ja ühe saab sinu õde. Ta teeb rutakalt-viisakalt kniksu ja on erakordselt sirge seljaga. Kodus sa küll norid pisut ta magistritööd, mis on pühendatud alkoholile aga diivanil kooki pugides ja sugulaste huumorisoontel mängides on täna siin erakordselt hea olla.

PALJU ÕNNE KALLIS LIINA!!!!!!!

Hommik-õhtu

Sama koht erinevatel aegadel märgib sinu kuuluvust ühiskonda.

Hommikul kõnnid sa baretike-rätikuke peas sinise korviga. Asetad sinna ettevaatlikult keefiri ja pool latti viilutamata suitsuvorsti. Poolik leib ja pakike jahu. Võtad sappa ja pead dialoogi täpselt endasarnasega.

D: "Näe kena ilm täna, istutasin eile taimi ümber. Nüüd tuli väike sabin, ei pidanud kastma ega midagi!"

H: "Jah, see kõrgrõhkond teeb aiva head, mul liigesed kohe paremad. Muidu osta va seda ...."

D:"Eih see aita, selle vastu tuleb ...." Jne.

Kobavad käed otsivad päevi näinud rahakoti vahelt hoolikalt volditud kupüüre. Kui puudu jääb, on teises vahes veel pakike. Mõnel on igaks juhuks veel rahakoti peegli taga ka.

Heietatakse, noogutatakse, kommenteeritakse hindu ja poliitikat. Vaadatakse sind - ja sinu korvi.

Õhtul on see sama koht sama rahvastatud. Korvi ei võta keegi. Peas sädeleb kiiver või siis kontrastse värviga juuksepikendus. Lakitud küüntega võetakse tagataskust sajane ja 1,5 liitrine helsinine, heleroheline, roosa, valge-hallika läikega ZIP, GIN, SIN vms. toetatakse enesekindlalt letile. Ka nemad peavad dialoogi:

T: Mulle meeldib su pusa, nii lahe! MJÄUUU!

P: Ära tee sellist häält, muidu.....

T: Kuule, sa seda helmetiga kutti tead vä?"

P: "Millist ää?"

T: Ah, vahet pole...!"

Kallistatakse, kilgatakse, kiigatakse - sulle korvi.

Mõlemal juhul tunned ennast tulnukana.

Tõestisündinud lood 2

Autokindlustus oli juba tüki aja eest läbi saanud. Ah, et kuidas me teada saime?


Kindlustus saatis kirja loomulikult!!!!

Kõigutatud

Igas mõttes kõigutatud ja läbi loksutatud. Sisemus tagurpidi keeratud. Kuidas E mulle kirjutaski: "Vaid mao põhjas üksik krimpsus õun....?" Peaks selle üles otsima. Ta oskas sellistel puhkudel alati nii hästi ennast väljendada. Rääkis asjast, millest ta üldse ei rääkinud. Nii dmn naelapea pihta ilma teemat arendamata. Või lähtub see ajajärgu kattumisest ja tasub vaid oodata. Nii aastake kolm-neli. Ja nii kuidas sind sai läbi loksutatud, loksutatakse sind ka paika tagasi. Ei saa ju jääda lõputult hulpima. Mõtetesse takerdunult vooluga sihitult kaasa triivima.

I still love you

again

Deja vous

Ma ei saa homme tööle minna, sest peaks EL toiduabi järjekorda seisma minema. Vald jagab igale oma nimekirjas olevale isikule 2,5 kg makarone, 3 kg kaerahelbeid ja 2 kilo jahu. Korrutame kolmega ja kaerahelveste kolme aasta varu ongi olemas. Õnneks teevad nad seda samades ruumides, kus kunagi ENSV-i aegadel piima-leivasabad looklesid. Ring on ilmselt täis saanud, et sama pilti mu silmad jälle näinud on.

Kummalisi sündmusi juhtub viimasel ajal. Ükskõik mis suunda vaatad. Äike mühab mu ümber ja äikesega kaarte ei mängita!

Nukumaja

1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8. Kindlasti mõni veel. Kammitud, silutud, hoolitsetud. Toolid korrapäraselt ümber laua. Nunnud nipsasjakesed. Kenad puped mängivad elu. Näod rõõmsad peas. Igalühel tähtis roll. Kõik on justkui ilus ja toimib oma vaikset korrapärast rada. Mis on aga nuku südames?

Tühjus, õõnsus. Mis on nuku silmades? Tühjus, teeseldud rõõm! Oled sa õnnelik praegu?

3548

Nüüd on see siis tehtud. Ja see ka. Kui esimese puhul on "tehtud" saamine üsna loomulik, siis teise osas on see täiesti ootamatu ja kuulub valdkonda, mis kuulub lapsepõlve peedipõllu ralli aegadesse.

Esimesega jäin vastuootusi ülimalt rahule, kuna tunnen, et ei saanud just 100 protsendiliselt protsessis ennast rakendada. Viha klimp oli enamus ajast kurgus ja selle väljasülitamine oleks liialt ebapedagoogiline olnud. Ehk sellepärast ei olnudki mul lõpptulemuse osas mingisuguseid ootusi ja üllatuslikult positiivne tulem tekitas mõtte, et ehk polegi tarvis ennast edaspidi nii ribadeks tõmmata. Asjad pidid ju iseenesest paikka loksuma.

No ja siis see teine sündmus kannab numbrit 3548. Hommikune ähvardav ilm ja paha tuju oleksid sellele mõttele kriipsu peale tõmmanud kui K ja sõbrad poleks meilt küüti soovinud. Rahva kogunedes hajusid aga pilved, päike tuli välja ja sadadest omasugustest möödumine (kuigi olin plaaninud viimane olla) kergitas adrenaliini taset nii kõrgele, et viimased kolm kilomeetrit sai kihutatud koha eest, mida niikuinii keegi ei tuvastanud. Tahan veel!!!

Proua "S"

Proua S-i poeg ehitab tema maja ümber ja tema asjad on kõik kuidagi kaduma läinud. Kaasa arvatud varbaküünte lõikamise käärid. Pole probleemi. Asulas on raamatukogu, kus laenutusletis kääre nii suuremaid kui väiksemaid. "Näe, puha sisse kasvanud!" hüütab ta möölduvale noormehele, käärid raksatavad ja kollakas küünekild lendab kaarega eemale.

*

Proa S on suur koerasõber. Ta on sõbraks suurele koerale. Ega see suure koera toitmine kergete killast ülesanne polegi. Käid mööda alevit. Kulutad ainsa toitlustusasutuse paraadust, rokane ämber kaasas tilpnemas. Vaatad nukralt päevasesse jääkide nõusse ja pead tõdema, et hapukapsast sinu koer küll ei armasta. Teed ettepaneku, et klienditeenindaja sorteeriks jäägid kutsule suupärasemaks. Ülesanne ju lihtne, hapukapsas välja ja lihasemad palad proua ämbrisse. Ühtlasi sooviks ka pigem paksemat, kui vedelamat, nii et rokk vajab kindlasti täiendavat kurnamist. Ja mis sa tagasihoidliku palve vastuseks saad? Terve köögi õelate kokkade naer käib üle asutuse ja tellimus jääbki täitmata. Kas me sellist Eestit tahtsimegi???

Öine hetk

Allar läks enne ise magama minekut Katriinat tema tuppa vaatama. Voodi ette astudes kostis põrandalt äkki AI! Kuidas Katriina pugavoodist sinna sai ja miks ta voodi ees põrandal magas, ei tea siiamaani.

Kuhi

Kõik teavad seda, et kõik asjad juhtuvad alati korraga. Rasked tööd, sündmused, negatiivsed emotsioonid, haigused jne. See on üks kindlatest maailma seadustest. Sellel nädalal juhtus aga nii, et palju huvitavaid asju juhtus korraga. Minu jaoks erakorralisi asju, mida ennem kunagi tajunud polnud.

Teine raudkindel reegel on see, et negatiivsest on alati kerge rääkida, kirjutada ja mõelda. Ilmselt on see üks loomulik osa lahenduste otsimisel ja leidmisel. "Kui sul on mure, siis räägi inimestega" - see on juba viimased 10 aastat olnud üks minu põhimotosi, mis on aidanud mind väga paljudel kordadel. Positiivsed asjad aga - need on ju enesest mõistetavad ja olen need tihti ka siin märkimata jätnud. Mis sa ikka eputad, edvistad ja kiitled. Sõnad veel ära!

Igatahes ühe nendest sündmustest tahaks küll ära mainida. Suured tänud selle kogemuse eest lähevad Annele, kes märkab mind alati endaga slepis kaasa vedada ja lohistada. Ja seekord vedas ta mind Eestis esimest korda toimunud KOKK III kutseeksamile, üheksakäigulisele Galaõhtusöögile, mida valmistasid Indrek Kivisalu EV Presidendi Kantselei peakokk ja Rudolf Visnapuu restoran Dominic'i peakokk. Õhtusöögi läbivaks teemaks oli Eesti Köögi uuenduslik suund.

Menüü:

*

Retrosuupiste vutimuna ja kiluga Viru Valge Jubilee

*

Sparglitarrend karulaugu salati ja kaneeliga marineeritud kukeseentega serveeritud jogurti želeega

Sincerite 2008, Sauvignon Blanc VDP, Joseph Mellot Pere & Fils, Loire

*

Röstitud haugifilee, pošeeritud spinat, kartuli-kaalikavorm, vanilli-valge veini kaste

Couvent des Jacobins Blanc 2006 L. Jadot Bourgogne

*

Peedi-juurselleri cappucino karamelliseeritud pähklitega

White and Dry Porto, Calem

*

Rabarberi-lauaviina sorbet astelpajusiirupiga

*

Õrnalt suitsutatud lamba välisfilee odrakruubi-kapsarull, kadakase punase veini kastme ja küüslaugumoosiga

Marques de Caceres Reserva 2001, Rioja

*

Sõir köömnetega, Breti Blue, Breti Brie, Valio Forte, Kadaka juust küüslauguga, puuviljad

*

Kamajäätis röstitud musta leiva purul, karamelliseeritud porgand ja kirsikeedis

Põltsamaa Tõmmu 1998, Eesti mustsõstravein

*

Šokolaadi trühvlid kuivatatud jõhvikate ja maapähklitega

Liköör Vana Tallinn

*

Kohv/Tee

*

Mis mulle kõige rohkem meeldis?

Kaneeliga marineeritud kukeseened - tõeliselt ilusad ja väga põneva maitsega. Algul tundsid kaneeli ja lõpus kukeseent.

jogurti želee - nägi välja nagu õrn tilluke mozarella. Suhu jättis kerge jogurti maitse ja kadunud oligi. Terve see käik oli stiilis: "Sõin ja jõin seal minagi, kuid suhu ei saand midagi" Väga kerge, kuid äärmiselt maitsev.

Haugifileed sõin esimest korda elus. Mul lihtsalt pole olnud õnne kalastavate tuttavatte rindkonda kuuluda. Maitse oli väga naturaalne ja õrn.

Peedi-juurselleri cappucino- intensiivse maitsega kuid väga õrna tekstuuriga. Lauas oli mitu inimest, kes peeti muidu ei armasta, kuid selle supi väga-väga heaks kiitsid.

Õrnalt suitsutatud lamba välisfilee - oli tõeliselt õrn ja väga meeldiva suitsu maitsega. Kaste selle juurde oli super. Odrakruubi kapsarulli idee oli vaimustav.

Juustuvalik oli suurepärane - käisin pärast üht vaagnat veel omavoliliselt nokkimas.

Kamajäätis oli väga õrn. Kama maitse oli aga kamale iseloomulikku teralist tekstuuri väga ei tundnudki - või oli asi selles et keel selle aja peale veidi "pehmem" oli kui tavaliselt.

Ja trühvlid - no need meeldivad mulle igas asendis.

Vahepeal sai ka lauast kööki kiigatud ja minu üllatuseks valitses seal oodatud kaose ja kihutamise asemel hoopis vaikus. Kokad seisid puntis ja tuletasid Rudolfile meelde asju, mida järgmiseks päevaks tellida on vaja.

Vat selline õhtu siis!!!

The flying man

Oled kõrgel, silmad suitsu täis ja paistes. Hirm, teadmatus, lootus imesse, mida samas tead, et kunagi ei juhtu. Sest mõistusega inimesena tead, mis läbi, see läbi. Aga ikka klammerdud ja ootad. Venitad minuteid, vaevled ja kardad. Sul on ainult kaks võimalust, hüpata, või variseda koos. Surmaga lõpevad mõlemad...

Terendab

Puhkus, mis siis muud. Enne tuleb ainult veel 52 köögitundi võitlusi pidada. Oma kursuse tegemised ja tegemata jätmised kokku lugeda, märkida ja meetmed rakendada. Paberitöö likvideerida (3 sahtlitäit ja 3 riiulitäit + paar virna kodus ka. Paar-kolm artiklit teha. Pildistamine orgunnida. Saaremaa kutseeksami tööd lugeda ja kohale ilmuda. Tsüklite viimane labor ja koolieksam korraldada. Lõpupeod üle elada. Võlgnike peedistada. Järgmise aasta koormused paika panna. Arvuti selle aasta jamast puhastada ja siis veel paar-kolm nipet-näpet asja. Muidu juba enam vähem lõpp silmaga paista.

Lihtsalt

Kallid Ailen, Heidi ja Mari-Liis!

Palju õnne teile võitude puhul!

Natuke raske uskuda, et see tuli jälle. Mitte sellepärast, et te poleks väga head tööd teinud aga lihtsalt mulle, kuna võidu ihalejaid oli nii palju ja ka nemad tegid väga head tööd. Panused olid kõrged, ootused suured. Ja meie võitude rida juba väga pikk. Viiel järjestikusel võistlusel oleme olnud esime kolme seas, korra teised ja korra kolmandad ja ülejäänud korrad võidukad. Paratamatult küsid endalt, et ei saa jälle nii hästi minna, isegi kui ettevalmistus oli täiuslikumalt tehtud, kui kunagi varem. Idee raskeim kui kunagi enne, tingimused kitsaimad, kui eales varem. Pimekorv oleks võinud ju tulla hoopis üllatuslikum. Loosikoht teiste võistlejatega seljad vastastikuti. Õnn tegelikult soosis meid. Kohtunikud poleks näinudki, teie suurepärast omavahelist koostööd, kui te poleks otse nende degusteerimis laua vastas võistelnud. Keda ei nähta, seda on ka raske hinnata. Võib ju teha suurepärase töö, aga kui sellega kohta esikolmikus ei kaasne, siis ei mäleta sind kahjuks enam keegi. Ja nagu kuulsime, ei olnud ka meie töö veatu. Seda ei ideeliselt ega ka teostuselt. Saaks siis vähemalt nüüd loorberitele puhkama jääda, aga ei nüüd tuleb püüelda Euroopa unistuse poole. Ja sellest Ailen - ei tea mina kahjuks midagi. Aga vähemalt on meil võimalus koos saada üks "valus" õppetund!!!

PALJU ÕNNE!!!

Kummitab

Helesinisel taustal, tumesinine siluett lillepärg peas. Keerleb ja keerutab uhkelt siin ruumis. Kõrvus möödunud aegade helid istun ja vaatan ja üha selgemalt näen. See õnn keerutab ikka veel siin. Süda nii suur ja puhast tunnet täis. Liugleb ukse juurest trepini ja tagasi, teadmata et sadade päikesetõusude ja loojangute pärast istun ma siin ja tean, et õnn me elus on ainult üürike viiv. Mis läinud, seda tagasi enam ei saa. Järgmised hiilgavad hetked, seda kummitust ei paranda.

Soovin et mul oleks võimalus lahkuda ja kusagil uuesti alustada, et see vana vaim mulle kõike seda meelde ei tuletaks ja praeguste maagiliste hetkede lummust ei hävitaks. Need seinad on kord näind mu edevust, kas kord nad näevad, kuidas tulen taas ja porri tambitud on ka see, mis täna taas siin olles hinge rõõmsaks teeb?

kaheksas

Sibin, sabin,

köögist kostub naeru lagin.

Möödunud on väike pabin,

valmis saime nibin-nabin.

Rõõm nii suur,

idee on uus,

ja maitse suus,

parem on, kui miski muu!

Katriina ütleb 9

Kevad päikeseprilli aeg. Katriina istub onu Gunnariga auto taga istmel ja küsib onu Gunnarilt päikeseprilli vutlarit: "Anna ma nuusutan, kas kass on sulle prillikotti pissinud"? Ja mina naiivne olin lootnud, et see kassi pissimine minu käekotti on unustatud teema.

Katriina ütleb 8

Hommikul isa süles trepist alla minnes näitab Katriina isa kurgunublule ja ütleb: "Vaata emme, issil on komm kurgus"!

Jane-Liis

Sa olid juba teine sel lasteaia aastal. Teine väike tüdruk. Katriina kapinaaber. Sa olid teistest väiksem ja vaiksem. Sul olid lühikesed õhukesed juuksed ja kaks suurt-suurt silma. Kuidas see küll nii läks. Kuidas sellised õnnetused juhtuvad? Kas jumala esimese aprilli nali, üks kolmeseks saav tüdruk ruloo kaardina nööriga üles puua!!!

Otse tunnist, näost punane!

Miks kevadel õpetajad nii tigedad on. Nüüd ma siis tean. See on sellepärast, et kevadel, kooli lõpu sirgel on aeg õpilastel näidata, mida nad oskavad ja mida nad õppinud on. Ja siis see vaene õpetaja enamasti jõuab järeldusele, et sellel aastal pole ta jälle ilmselt tundides midagi õpetanud. Kas ta üldse tundides kohal on käinud? Ilmselt mitte, sest kuidas muidu on võimalik, et oma lõputööd tegev inimene koos kogu ülejäänud grupiga veedab 20 minutit pead murdes, kuidas kolm aastat järjest õppetöös kasutatud ahi köögis tööle käib. Kusjuures on vaja vajutada ainult ühte nuppu, mille kohal on eesti keelne kiri. Või saada keegi balsamicot tooma, ta isegi ei aima et tegemist on tooraine, mitte kemikaaliga. Või kui tahad kellestki köögis lahti saada, siis lase nõudelaost igas tunnis kasutatud rämekine otsida. Isegi, kui GPS kaasa anda, ei tule nad õige asjaga tagasi. Ja siis kui küsid, et kuhu, ja mis raha eest tööle oma elus sooviksie minna on tüüpvastuseks: "restorani, peakokaks ja alla 15 tonni kätte on mage!"

Leia pildilt rämekin.

Kolin ära!

Edaspidi ma sellesse kohta enam oma hobi pilte ei riputa. Kolin nendega uude kohta: http://nobehobi.blogspot.com/
Erinevad elud tuleb ju kindlalt lahus hoida.

Iseseisvalt pagendusse põgenedes

Võib liikuda nii vertikaalis, kui horisontaalis. "Jänesele" järele lipates, silmapiiril hallis udus paistavaid kalamehi aimates. Mõnu tuleb, kui konveieril. Hüppad sisse ja juba saadetakse välja. Võib vabalt rääkida, sellest mida sa tegelikult mõtled või arvad. Võib poole sõna pealt uinuda. Võid kollases valguses adrenaliinist kiljuda või lollakaid tümikaid kiruda. Sind tuntakse ära ka paljana, kuigi enne pole nii tundjaid kohanud.

Noogutaja

Ma ei pannud üldse tähele, kuidas see juhtus. Aga ma olen leidnud inimese, kes mulle noogutab täpselt siis kui vaja. Tundub, et ma olen tast isegi juba kerges sõltuvuses. Ta viitsib kuulata mu plaane ja neile kaasa mõelda. Loeb üle mu materjale ja annab konstruktiivset tagasisidet. Pakub lahendusi, kui näeb et ma pole päris kindel, kuidas midagi teha. Kiidab ja poputab mu eneseuhkust. Ta on kaunishing. Mõnus! Enneolematult mõnus!

Mark maani!!!

Vaatasime minevikku ja ei uskunud oma silmi. Kas sellised asjad on tõesti juhtunud. Kas me oleme tõesti niimoodi teinud, hullem... õpetanud tegema. Oleks siis, et minevik oleks kaugemal kui 10-20 aastat, aga oh ei, ainult 4. Ise olime jumala rahul. VOT, KUS ON ALLES TASE!!!

Narva-Jõesuust

When people are free to do as they please, they usually imitate each other.

***

Ülemus annab töömehele pintsli ja värvipoti. "Vaata, pista pintsel värvi sisse ja tõmba sellega tee keskele kolme meetrine triip. Jäta viis meetrit vahele ja tõmba teine triip. Jätka sellist tegevust"

Esimese päeva lõpuks on töömees värvinud kaheksa kilomeetrit teed. Ülemus on õnnelik. Teise päeva lõpuks aga ainult viis kilomeetrit teed. Ülemus on murelik, kuid arvab, et pole mõtet teemat üles võtta. Kolmanda päeva õhtuks on tööline värvinud vaid kaks kilomeetrit teed. Ülemus kutsub töölise vaibale ja uurib asja. Milles asi, et töö enam kuidagi ei edene. Tekib pikk kandev vaikus. Lõpuks ütleb töömees vaikselt: "Ma arvan, et värvipott on minust nüüd väga kaugele jäänud"

Te olete kõik nii....

...helmelised, ütles Ploom sel raskel reedesel hommikul. Muidugi, ega hobi ei pea häbenema!!!

See ei lähe kunagi üle!

Sain Sirjelt vastuseks, kui küsisin kas ehk kunagi läheb? Kuidas ma jälle nii naiivne sain olla? Mis ma nüüd peale hakkan, kui nii suur profesionaal mulle juba sellise vastuse annab! Või ongi see hind, mis tuleb maksta kogemuse eest. Ääretult hea kogemuse eest. Valmistuda kuu aega ette. Kaasata sellesse kõik, kes sust sõltuvad ja kes mitte, kuid sinuga kokku puutuvad. Kirjutada, juurelda, ümber kirjutada ja ikka kahelda. Hääle värisedes end tutvustada ja püüda endaks jääda. Õelatele norimistele rahuga vastata, näilise rahuga sest tegelikult tahaks uksest välja joosta. Otsid auditooriumist üles näod, kes sind toetada võiksid ja väldid neid, keda kindlasti karta tuleb. Äkki nad ei näe mind siin projektori valguses. Ehk on neil vee protseduuridel vesi kõrva läinud ja nad mõlemast kõrvast kurdistanud. Kas ma teen seda edevuse pärast? Pere teine laps, kes pole piisavalt tähelepanu saanud, et nüüd sellisesse kohta, sellise publiku ette ronib? Mis sul arus oli, kui sa pikalt mõtlemata Annele "jah, muidugi" vastasid? Kas see ongi see tunne, kui esimest torda lennukist langevarjuga alla hüppad. Avaneb - ei avane? Ja kui maandud, avastad et elus oled ja instruktor lohutab, et polnud väga viga. Said hakkama küll!

Mitte just kaanetüdruk

Aga 43 leheküljele Anni Arro järele passin küll!

Kurt ei ela vaikuses

"VIGANE" ei ole minu nägemus endast. Puue ei ole midagi, millega sooviks oma tihedas elu graafikus arvestada. Ometigi hiilib aeg-ajalt ligi võimalusi, et elu muutub pöördumatult. Et pead arvestama millegi loomuliku puudumisega. Et pead hoolikalt vaatama, selleks et kuulda. Et tasakaal kisub kõrgetel kontsadel paremale, kuigi soovid minna vasakule.
Kõik on kusagil kauguses, sinu peast väljapool. Hakkab juba isegi tasapisi ununema, kuidas kõlas siis, kui "paremale" ei kiskunud. Oleksin justkui ühe elu ära andnud.

Tõeline armastus!

Jah, mul on see olemas. Ja ma olen temast ennemgi siin rääkinud, küll mitte nii armastavas toonis.
Mind tõeliselt armastav isik on peidus kassi sees. Kuidas muidu siis seletada seda, et igakord kui ma WC-sse lähen, nõuab ta ukse taga kraapides tungivalt sisselaskmist. Ja proovi sa ainult, mitte reageerida. Need registrid, mis selle kasslase kõrist väljuvad kostuvad isegi naabertrepikotta. Niimoodi, kahekesi olen ma sunnitud WC-s käima juba üle kolme aasta. Nii öösel, kui päeval. Isegi raseduse ajal, mil tulevased emad öösiti väga tihti sellesse ruumi satuvad, ajas ta iga kord kargud alla ja järgnes mulle, et siis 2 minuti pärast oma väikesesse kassivoodisse uuesti kerra tõmmata. Istume siis vastastikku, kissitame silmi, sest tualeti lamp on nagu gestapost laenuks saadud.
Kurvem pool on muidugi selles, et Katriina ei kipu hästi aru saama, miks kassil on lubatud emaga koos WC-s käia, aga tema ees järjekindlalt uksi sulgetakse. No ma ei tea..., fetiši jaoks on see liialt kaua juba kestnud. Tegemist peab olema ühe musta värvi kassi tõelise ja suure armastusega minu vastu.
NB! Teistel pereliikmetel ta niimoodi küll kannul ei käi.

Haigus murrab - näpud käivad

Hullumaja. Nii haige kui Katriina hetkel on, pole ta kunagi olnud. Ja ise ka ei mäleta, millal viimati nii raskelt külmetushaigust läbi põdesin. Iga viimane kui karv mu kehal valutab. Peeglisse vaadates ehmatab ennast ka ära. Isegi neid uusi meisterdusi pole mõtet proovida, sest kontrast oleks liialt õõvastav.

Need kõrvarõngad sai endale Anne.

Täiesti uus

Mul on uus hobi. Võibolla on vara veel seda hobiks nimetada, aga...võibolla siiski. Kuidas muidu siis seletada seda, et ma interneti teel sadu kroone kulutan ja siis ööd otsa üleval passin ja kui midagi looma hakkab, mis sest, et algelist ja veidi konarlikku - ise nii rõõmus olen, et kohe kõigile edvistama jooksen. Edvistan siis siia ka!