See oli nii ammu. Ja see oli äärmiselt sõge mõte. Teadsin seda ise ka, kuid mõtlesin sõgedusest hoolimata. Keegi ju niikuinii seda teada ei saa. Ning kuna see polnud minu aju ainuke sõge mõte tol ajal siis lasin aga mõttelõngal edasi heietada ja ajapikku unustusse vajuda.
Ja nüüd on killuke sellest täiesti reaalsus. Kummalisel kombel puudub aga sõgedus. Kõik oli ilus, veetlev ja loogiline. Ja see paneb mind mõtlema, et me ei tea tegelikult mitte kunagi, mis kummalisel, igapäevasel hetkel astume me kellegi saladustesse ja täidame mingi haige tühimiku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar