teisipäev, 31. märts 2009

Otse tunnist, näost punane!

Miks kevadel õpetajad nii tigedad on. Nüüd ma siis tean. See on sellepärast, et kevadel, kooli lõpu sirgel on aeg õpilastel näidata, mida nad oskavad ja mida nad õppinud on. Ja siis see vaene õpetaja enamasti jõuab järeldusele, et sellel aastal pole ta jälle ilmselt tundides midagi õpetanud. Kas ta üldse tundides kohal on käinud? Ilmselt mitte, sest kuidas muidu on võimalik, et oma lõputööd tegev inimene koos kogu ülejäänud grupiga veedab 20 minutit pead murdes, kuidas kolm aastat järjest õppetöös kasutatud ahi köögis tööle käib. Kusjuures on vaja vajutada ainult ühte nuppu, mille kohal on eesti keelne kiri. Või saada keegi balsamicot tooma, ta isegi ei aima et tegemist on tooraine, mitte kemikaaliga. Või kui tahad kellestki köögis lahti saada, siis lase nõudelaost igas tunnis kasutatud rämekine otsida. Isegi, kui GPS kaasa anda, ei tule nad õige asjaga tagasi. Ja siis kui küsid, et kuhu, ja mis raha eest tööle oma elus sooviksie minna on tüüpvastuseks: "restorani, peakokaks ja alla 15 tonni kätte on mage!"








Leia pildilt rämekin.

esmaspäev, 30. märts 2009

Kolin ära!

Edaspidi ma sellesse kohta enam oma hobi pilte ei riputa. Kolin nendega uude kohta: http://nobehobi.blogspot.com/
Erinevad elud tuleb ju kindlalt lahus hoida.

pühapäev, 29. märts 2009

Iseseisvalt pagendusse põgenedes

Võib liikuda nii vertikaalis, kui horisontaalis. "Jänesele" järele lipates, silmapiiril hallis udus paistavaid kalamehi aimates. Mõnu tuleb, kui konveieril. Hüppad sisse ja juba saadetakse välja. Võib vabalt rääkida, sellest mida sa tegelikult mõtled või arvad. Võib poole sõna pealt uinuda. Võid kollases valguses adrenaliinist kiljuda või lollakaid tümikaid kiruda. Sind tuntakse ära ka paljana, kuigi enne pole nii tundjaid kohanud.

kolmapäev, 25. märts 2009

Noogutaja

Ma ei pannud üldse tähele, kuidas see juhtus. Aga ma olen leidnud inimese, kes mulle noogutab täpselt siis kui vaja. Tundub, et ma olen tast isegi juba kerges sõltuvuses. Ta viitsib kuulata mu plaane ja neile kaasa mõelda. Loeb üle mu materjale ja annab konstruktiivset tagasisidet. Pakub lahendusi, kui näeb et ma pole päris kindel, kuidas midagi teha. Kiidab ja poputab mu eneseuhkust. Ta on kaunishing. Mõnus! Enneolematult mõnus!

neljapäev, 12. märts 2009

Mark maani!!!

Vaatasime minevikku ja ei uskunud oma silmi. Kas sellised asjad on tõesti juhtunud. Kas me oleme tõesti niimoodi teinud, hullem... õpetanud tegema. Oleks siis, et minevik oleks kaugemal kui 10-20 aastat, aga oh ei, ainult 4. Ise olime jumala rahul. VOT, KUS ON ALLES TASE!!!




esmaspäev, 9. märts 2009

Narva-Jõesuust

When people are free to do as they please, they usually imitate each other.
***
Ülemus annab töömehele pintsli ja värvipoti. "Vaata, pista pintsel värvi sisse ja tõmba sellega tee keskele kolme meetrine triip. Jäta viis meetrit vahele ja tõmba teine triip. Jätka sellist tegevust"
Esimese päeva lõpuks on töömees värvinud kaheksa kilomeetrit teed. Ülemus on õnnelik. Teise päeva lõpuks aga ainult viis kilomeetrit teed. Ülemus on murelik, kuid arvab, et pole mõtet teemat üles võtta. Kolmanda päeva õhtuks on tööline värvinud vaid kaks kilomeetrit teed. Ülemus kutsub töölise vaibale ja uurib asja. Milles asi, et töö enam kuidagi ei edene. Tekib pikk kandev vaikus. Lõpuks ütleb töömees vaikselt: "Ma arvan, et värvipott on minust nüüd väga kaugele jäänud"

pühapäev, 8. märts 2009

Te olete kõik nii....

...helmelised, ütles Ploom sel raskel reedesel hommikul. Muidugi, ega hobi ei pea häbenema!!!


reede, 6. märts 2009

See ei lähe kunagi üle!

Sain Sirjelt vastuseks, kui küsisin kas ehk kunagi läheb? Kuidas ma jälle nii naiivne sain olla? Mis ma nüüd peale hakkan, kui nii suur profesionaal mulle juba sellise vastuse annab! Või ongi see hind, mis tuleb maksta kogemuse eest. Ääretult hea kogemuse eest. Valmistuda kuu aega ette. Kaasata sellesse kõik, kes sust sõltuvad ja kes mitte, kuid sinuga kokku puutuvad. Kirjutada, juurelda, ümber kirjutada ja ikka kahelda. Hääle värisedes end tutvustada ja püüda endaks jääda. Õelatele norimistele rahuga vastata, näilise rahuga sest tegelikult tahaks uksest välja joosta. Otsid auditooriumist üles näod, kes sind toetada võiksid ja väldid neid, keda kindlasti karta tuleb. Äkki nad ei näe mind siin projektori valguses. Ehk on neil vee protseduuridel vesi kõrva läinud ja nad mõlemast kõrvast kurdistanud. Kas ma teen seda edevuse pärast? Pere teine laps, kes pole piisavalt tähelepanu saanud, et nüüd sellisesse kohta, sellise publiku ette ronib? Mis sul arus oli, kui sa pikalt mõtlemata Annele "jah, muidugi" vastasid? Kas see ongi see tunne, kui esimest torda lennukist langevarjuga alla hüppad. Avaneb - ei avane? Ja kui maandud, avastad et elus oled ja instruktor lohutab, et polnud väga viga. Said hakkama küll!

kolmapäev, 4. märts 2009

Mitte just kaanetüdruk


Aga 43 leheküljele Anni Arro järele passin küll!

esmaspäev, 2. märts 2009

Kurt ei ela vaikuses

"VIGANE" ei ole minu nägemus endast. Puue ei ole midagi, millega sooviks oma tihedas elu graafikus arvestada. Ometigi hiilib aeg-ajalt ligi võimalusi, et elu muutub pöördumatult. Et pead arvestama millegi loomuliku puudumisega. Et pead hoolikalt vaatama, selleks et kuulda. Et tasakaal kisub kõrgetel kontsadel paremale, kuigi soovid minna vasakule.
Kõik on kusagil kauguses, sinu peast väljapool. Hakkab juba isegi tasapisi ununema, kuidas kõlas siis, kui "paremale" ei kiskunud. Oleksin justkui ühe elu ära andnud.