AA...EEE.. robika

Ei ole kunagi aeroobikast väga lugu pidanud. Paar aastat tagasi sai K.-ga talveperioodil käima hakatud, sest pimedas jooksmine oli vastik. Alguses oli ikka imelik küll, midagi ei saanud aru ja ainuke tuttav ja järgitehtav liigutus olid pearingid.

Nüüd läksime jälle. Võtsin Katriina kaasa, las kargab tagaridades kaasa. Katriina teeb liuglevalt kõik liikumised kaasa ja seda tund aega järjest.

Erinevalt meist täiskasvanutest julgeb tema aga treenerilt pärast tagasisidet küsida: "Nohhh, kuidas mul välja tuli?"

Tuleb tunnistada, et viha on minu spordi tegemise juures väga edasiviiv jõud.

Jooksma lähen siis kui olen vihane ja on vaja aur välja lasta. Poole tee peal on hing sitast puhtaks saanud ja märkad ka loodust vaadata.

Sellel aastal hakkas aeroobikas käima üks tädi, keda me K.-ga just seal näha ei sooviks - küla värk. No tegelikult arvan, et tema tunded meie suhtes on olulisemalt teravamad.

Oleme kõik tagumises rivis (algajad) ja peame üksteise äpardumistel silma peal. Peab tunnistama, et oluliselt ägedam trenn on siis, kui tädile koht kätte on vaja näidata.

NB! Juuresolev pilt ei kirjelda, mitte millegiga seda, mis meil seal saalis toimub :)!!!!!

Meil Makedoonias!!!

Kui me elaksime Makedoonias, siis selliseid nõmedaid koolitusi, nagu see, kus ma raiskasin 2 päeva oma lühikesest elust ei toimuks.
Mis teeb koolituse halvaks?

1. Sinu ees käib 5 koolitajat, kes ei tea, mida teised teevad.
2. Koolitajad ei tee endale selgeks, kes tulevad koolitusele.
3. Koolitaja eeldab, et kutsehariduse õpetaja IQ on 20-49 (Imbetsill), "muidu ta seal ju ei õpetaks"
4. Koolitaja arvab, et on täiesti normaalne, et ta vastab konkreetsetele küsimustele lausega: "See vastus on teie enda sees - mina ka ju ei tea"
5. Igast kahe tunnisest õpitoast veedetakse suurem osa rivistudes: silmavärvi, õpetamisaastate, elukoha, sünnikoha, jalanubri, kingakontsa kõrguse jne. järgi.
6. ...

Ma võin jätkata, lõpmatuseni.
Lubasin endale muidugi asjades head näha ja seekord siis on hea see, et minu kõige nõmedam, mõtetum ja point'itum tund on olnud kordades parem,kui see mida kogesin sellel koolitusel.

Elagu koolituste õhumüüjad!

Linda

Linda oli minu isa kõige vanem õde. Käisin ta matustel. Kena oli tunda, kuidas suguvõsa ainult ühte löövi üksteise kõrvale ennast tihedalt kokku pressis. Pingid lausa ragisesid.
Võibolla sellepärast istusingi ma seal naeratus näol, kui teised pisaraid veeretasid.
Linda oli tõeline Eesti naine. Temas oli kõik olemas. Surra oskas ka nii, et hing jäi maa peale alles. Hing jäi kirja pandud tuhandetesse kirjadesse, eluloo raamatusse, meenutustesse, vanaisa raamatu kommentaaridesse.

Peielauast ei tõustud kiiresti, et koju laupäevaseid toimetusi tegema minna. Istuti ja räägiti. Lihtsalt ja ka niisma. Vanakeste katse Facebook maapõhja kiruda luhtus ja hinnati ümber, kui selgus, et noorem põlvkond tänu sellele üksteise eludega paremini kursis ja üksteist näo järgi nii hästi ära tunneb.
Suvel kui suguvõsakokkutulek ära jäi, mõtlesin, et vahet pole - polegi tarvis. Nüüd aga kogesin järjekordselt vere paksu tunnet ja seda salapärast niiti, mis selle vere ühendab. Tegin vea, et Katriinat kaasa ei võtnud. Ma pole tal seda tunnet lasknud kogeda. Animägede - mulgiks olemise tunnet.

Vanaisa haual polnud ma ka keskkoolist saadik käinud. See Ugala teatri kõrval olev surnuaed on mu lemmik. Väga mulgilikult suurutsev. Marmorkujud ja mõtteread nagu: "Kes armastust külvab, see armastust lõikab".
Viimati pubeka eas käisin seal Peetriga, öösel ja taskulambi valgel. Peeter kartis kalmistuid. Loomulikult võtsin keset kalmistut talt lambid ja jooksin minema. Tookord oli väga naljakas näha pool tundi hiljem nutta löristavat kahe meetrist meest sealt väljumas. Minuga ei ole keegi nii julmi mänge mänginud. Eks see karmavõlg tuleb kunagi tasuda.
Ma ei mäletanud enam, kus vanaisa hauakivi on. Ema ka ei teadnud ja Allar pole kunagi seal käinud. Seisin keset kalmistut ja otsisin silmadega kohta, kus valgus kumaks samamoodi, nagu lapsepõlves. Ja täpselt sellises valguslaigus ma õige kivi leidsingi.

Kõrvad enam ei unda.

 Käisin autorattalaagrit vahetamas. Enam sõites kõrvades ei unda. Helge on.

Tuleb tunnistada, et eksisin kui arvasin, et kui pole inimest - pole probleemi. Eriti kui inimene on põhjalikku "tööd" teinud et probleem oleks olemas, kui ka tema ise läheb.
Igatahes on olemas ka teine maailm.
6 kilomeetrit eemal ja inimesed tulevad, et anda panus. Tulevad mitu päeva järjest. Näevad puude taga metsa ja elavad helgemas. On see ligitõmbav? Jah - ja mitte ainult kogukonna tundega inimestele...

Migeid laagreid on inimestel vahetada, et undamine lõppeks?

Rahvavaenlane nr 1

Võibollaga nr 2. See sõltub muidugi päevast. Vahetan töökaaslasega kohti, et kumb siis täna rahvavaenlane on. Iseenesest ei ole selles olukorras ju midagi uut. Varem olid lihtsalt olemas seinad, kuhu taha varjuda, et tigepilkudega pihta ei saaks. Valed ja suhu pandud sõnad.
Sügisene haavamädanik teeb tõsiselt tööd.
Mis siis homme?
Keep you posted...