Peaks vist lotot mängima!

Nädal nädala järel on tööl ainult raskemaks läinud. Tegemata asjad kuhjuvad. Tehtu üle saan küll uhke olla, kuid tegemata asjad... oi, oi, oi - taevas kukub varsti kaela! Magamatus, täielik magamatus.
Katriina on pidevalt haige. Paar päeva tervem ja siis jälle tatt voolab, köha kurgus ja palavik üleval. Virin ja pirin on igikestev - närvilisus võtab maad.
Külm on. Tööl on külm. Kuigi toetan selga pidevalt vastu suure ahju ust, ikka on külm. Kodus on näiliselt soe, kuid niikui istud on kananahk peal. Õues on külm, autos on külm, emotsioonid on külmad, pilgud on külmad.
Ja ema! Mis saab küll temast? Ja ka isast?
Remont ei lõppegi. Kujutlustes näen kodu nii hubast ja mõnusat. Uksest sisse astudes näen ainult tegemata tööde virna.
Kordan, aina kordan: "Homme olen teguvõimas isik!" Ka täna on homme, kuid võimast isikut pole kuskilt võtta.

Rõõm sadas maha!

Juba eile oli enne õhus, et tänane hommik algab teisiti. Ja tõesti, nii see ka juhtus. Selle talve esimene lumi tuli maha. Aknast vaade on ilusam, kui eelmistel hommikutel. Katriina vaatas unise näoga lund, rõõmustas, et nüüd saab kelgutama ja kobis isale kaissu.
Lihtne lapse rõõm parandab veidi seda, et minu enda jaoks ei ole see talv ega jõulud endised. Minu lapsepõlv on lõppenud. Sellel aastal ehitakse esimest korda kuusk, nii nagu teised tahavad, mul on täiesti ükskõik. Paneb imestama, et mul eelmisel detsembril ikkagi päkapikke käis...! Väikestel vendadel puudub ilmselt adekvaatne informatsioon! Kavalad petised. Oskasid jätta mulje, et need jõulud on täiesti tavalised erilised pühad. Sellel aastal ei taha pühasid. Vähemalt mitte endisel kujul! Kas peaks ennast sundima tahtma???

Kassiküüneseadus

Mul on Thor. Ta on ilus, suur isane ja üldiselt meeldiva käitumisega. Ta teab mida ta tahab ja ta oskab elada vastavalt peremeeste käikudele. Ta on kannatlik ja hell. Ja siis ta tuleb, hüppab sulle sülle ja surub oma üliteravad küüned kuhugi, kuhu juhtub. Ei, mitte halva pärast. Kõik ju teavad, mis liigutusi kassid teevad, kui nad hellust otsivad.
Selline see armastus ongi. Ilus ja pehme. Kuid sinust tihti sõltumatu ja isegi helladel hetkedel teravate küüntega. Pai, millest mitu naharebendit järele jääb!
Lõika küüned...soovitad. Küll kass harjub olema nendeta. Peaasi, et ta su kehale ja pehmele mööblile kahjustusi ei tee. Jälle õigus. Aga kas kass ilma teravate küünteta on ikka endine?
Või tähendab küünte lõikamata jätmine hoopis hoolimatust?
Võtsin järelemõtlemisaega. Istusin pimedas, kolisevas köögis lao ukse ees triikimisteki all. Tunnike hiljem oli ainsaks järelduseks see, et ei tasu seda harva esinevat luksust - pühapäevaõhtut sedasi veeta.

Külm...kuum...külm...kuum...

Veetsin paar päeva mega lahedas hotellis ja vaimustusin peagi avatavast villast. Juhtus nii mõndagi lõbusat ja põnevat ja nii mõndagi, mis näitab, kui muutlik elu võib olla.
Seda pakkumist ootasin 5 aastat tagasi. Isegi mitte nii suurt, põhimõttelist ja suurepärast. Nüüd ta siis tuli ja ma isegi ei vaevunud süvenema, mida see tegelikult minu jaoks tähendaks ja endaga kaasa tooks. Perspektiivid on lihtsalt vahepeal nii palju muutunud. Kuigi, kui ma astuks selle sammu saaks ju hoopis uue lehe pöörata! Ahvatlev!!! Väga ahvatlev!!!
Üks teine kõnelus ei saavutanud seda mõju, mida ootasin. Ja kuigi see oli peetud, kuna tõesti hoolin, ei tea ma, kas ise suudaksin millelegi sellisele teistmoodi reageerida. Valus oli. Temale rohkem, väga palju rohkem. Kui ta ainult mõistaks...
Nimeneedus on mu peale pandud. Ehk sellepärast ei tundnudki ma sinust puudust, kuigi oleksin pidanud. Eriti sellistes kohtades. Just sellistes kohtades! Muutused on õhus, suured muutused. Või oli see kõik selleks, et usuksin ise ka sellesse, millest räägin.

Prantsusmaa oli lukku pandud...

Täna hommikul tööle sõites jõudsin ma järeldusele, et tean, mida ma tahan ja tean enamvähem, kuidas seda saavutada. Samas ei suuda ma kuidagi ennast sundida astuma neid sihile viivaid samme. Justkui õpilane, kes teooriat valdab, kuid motoorselt on väga nõrk. Kurat! Soola sisse oma tobe uhkus. On see sulle siiani head toonud. Uhkus, mis murdehetkel ikka sind alt on vedanud. Nüüd on nii, et pole ei liha ega kala. Oled uhke ilma uhke olemata. Ja keegi kurat sust aru ei saa!!!
Guruma Gae - Bon Appetit!

Hullumaja disco

Tundub, et aasta lõppu ennustavad pralled ja väljas käimised hakkavad vaikselt hoogu sisse saama. Mõned on seljataga, paljud aga alles ees. Ja alles 2009 jaanuaris saame näha, kuidas ma sellest kõigest ennast läbi vedasin.

Igaljuhul on hea olnud näha, et kindlatele reeglitele ja normidele ei tasuks erilist rõhku panna. Üritused, millest sa tead, mida oodata on kujunenud teistsugusteks. Keskaeg lepatriinuga ei osutunud nii põnevaks ja lahedaks nagu ootasin. Samas inimesed, kellega sul elus muud ühist pole olnud, kui ainult üks õhtu, muretsevad selle pärast, et kas see üks kohtumine oli ikka hea ja teevad seda nii aktiivselt et lõpuks on sinu kõrval terve rida selliseid inimesi. Mõned kes esialgu tunduvad hullud, osutuvad lihtsalt julgeteks ja mõned sihikindlad jõuavad oma eesmärgini. Palju hüüdnimesi, tsitaate ja sinavavat tolmu õlgadel. Painavad mõtted ilmuvad vaid korraks aga siis on nad läinud ja esimest korda üle hulga aja ilmub arglik emotsioon, mis sisaldab endas veidi meenutusi endisest elust, mil olin õnnelik. Pilguheit ajamasinasse.

Tuleb tõdeda, et mõttel on jõud sest aasta tagasi mõeldud mõtted on teoks saanud. Lõunamaale lendavate lindude saatmine on selle kinnituseks.

Ilmumised

Inimesed ilmuvad su ellu. Ühel suvalisel päeval ajad rahulikult oma asju ja siis tuleb keegi. Teie hammasrattad haakuvad ja suhteratas hakkab oma teed veerema. Alguses sa isegi ei tea, miks ta on tulnud ja miks just nüüd. Mõni ilmumine tagantjärele mõeldes ei ennustanud head, kuid see tulek on siiski olnud hädavajalik. Mõni tuleb, et pakkuda hetkelist tuge ja kaob. Mõned hammasrattad purunevad. Mõnega haakumisest ei saa aru isegi väga pika aja möödudes.
Sinuga oleme me korra varem jaba ühiselt veerenud. Asi milles me pöörleme nüüd on sootuks midagi muud. Me oleme koos juba väga palju ringe teinud. Mitte küll kiirelt, kuid meeldivalt ühtlases tempos. Aitäh Sulle.

Salajane soov...

Kas keegi on soovinud olla oma elus nähtamatu ja sedasi ringi liikuda. Selline salajane soov jääb paljudele ilmselt lapsepõlve mõtteks. Täiskasvanuna teame me, et nähtamatu olla on tegelikult märksa vähemlõbusam, kui tundub.
Teed kellegi jaoks midagi, enda tegemiste ja toimetuste arvelt. Ja siis istud omaette ja see keegi mugib kooki hoopis teistega. Ei märkagi, et sind pole. Märkab siis, kui sinu üksindust mainivad kõrvalseisvad, võõrad inimesed.
Ma olen kaua olnud nähtamatu ja see on midagi, mis mulle kõige rohkem haiget teeb. Kõik pingutused, mis olen teinud selleks et see salasoovi udu hajuks on siiani liiva jooksnud. Vähemalt leebed pingutused. Trastilisemad aga...
Selline see kuu pimedam külg ongi!