Olen nüüd profesionaalsel tasemel oma sõnu sööma hakanud ja jõudnud tasemel kus õpilane saab mulle öelda, et eelistan ühte teisele.
JAH - eelistan küll.
Huvitav küll miks?
Minu töös on ainult 1 koht kus näidata, et inimene nimega Liis Animägi on olemas. Võistlused. Kokku olen juhendanud 9 võistlust. Nendest on 4 esikohta, 2 teist ja 1 kolmas. 2 mis jäid kohata olid ometigi finaalid nii et siiski kaheksa parema hulgas.
9 korda kadalippu, mille hinda teavad ainult need, kes ise selles keerelnud, või piisavalt lähedal on olnud. Sellel üheksal korral olen ma saanud igasuguseid asju kuulda ja tunda. On asju, mis hoolimata heast tulemusest hapu maitse suhu on jätnud.
Siiski olen ma aastate jooksul harjunud igasuguseid maitseid taluma ja see enam niivõrd ei heiduta. On ainult üks asi mida ma tahan näha inimeses, kellega sellele karusellile astuda.
100 % -line ja absoluutne tahe. Mitte sekunditki veiderdamist mõttega, kas läheb tööks või mitte. Kui seda automaatset reaktsiooni: "Jah, igatahes", ei ole, siis .... sorry!
Ma muidugi vabandan kõikide teie ees, et teilt selle õigusega saadud ja ka minu poolt lubatud võimaluse julmalt võtsin. Ja võibolla pole mu käikudest seekord mingit abi. Aga ma tõesti ei soovi ennast enam raisata selle peale, et tegeleda inimestega, kes esimese asjana püssi põõsasse viskavad ja näpuga kellelgi teisele näitavad. Järgmisel päeval ilmunud tahtest pole minu puhul abi.
Usun, et tunnete ennast tõrjutuna, aga nii tundsin ennast ka mina, kui eile uudistega klassi ees seisin ja kõik mis mulle vastuseks tuli oli kahtlev, vaikiv, mõttetu inin.
