Ma ei mäleta kuidas see rännak algas aga ühel hetkel vikerkaarevärvilise päikesevarju all istudes jõudis teadvusesse, et nüüd on see käes. Magus lillelõhn ja hurmav koogivalik laual. Justkui olekski kaugele ära sõitnud, nagu ammu plaaninud olen. Vaatad käekotti märkmiku vahele ja praami pilet koos ühe teise väga kalli piletiga on ikka sul alles.
Järgmisel päeval annad need piletid sinna, kuhu vaja. Vastutasuks saad rohkem, kui ära andsid. Väga-väga-väga palju rohkem. Päikesepaiste õunapuude all ja aeda paigutatud laudadel, lihtne sõbralikkus, löö kaasa vaid, kui häält ja julgust jagub. Kaunis hing rookatusega maja terrassil paneb sind mõtlema ja tundma teisiti. Nagu suur pere oleks kokku saanud, sest lauad täituvad veini ja toiduga. Naer kaigub üle õue.
Pere sai aga kokku alles järgmisel päeval ja sarnane naer kaikus nüüd üle teise õue. Keel sai teravaks räägitud. Tänusõnadega raamat kotti, kallis pilet järjehoidjaks vahele pistetud. Batuudil juuksed lendlema hüpatud. Sugulastel küüned kenasti roosaks värvitud.
Ühe sellise roosa küüne omanikuga sai järgmisel päeval kanuusse istutud ja 22 kilomeetrit mere poole sõidetud. Õhku täis kopraid seekord ei näinud ja küpsiste päästeoperatsiooni ka ei toimunud. Kuid sõbralikke inimesi nii vee äärde kui vette jagus pea igale kilomeetrile. Hommikul end pilve taha peitnud päike kõrvetas halastamatult. Tegi härra Q-le prillid ja mulle kätised kätte.
Kätiseid said naerda terve seltskond inimesi, kes järgmisel päeval kööki olid varjunud. Esimest ja luban, et ka viimast korda elus lähen fotosessioonile nii ettevalmistamata.
Päikest!