Olen viimase nädala kontserditel veetnud. Eks neid ole sellel suvel ennegi olnud, kuid just viimasel nädalal on neid palju olnud. Minu kohta!!!
Alustasime K-ga folgilt. Ja mul on nii hea meel, et ta viitsis minuga kaasa tulla. Õieti läksin ma sinna ainult Fernando Sterni kuulama ja see, et laval temaga koos veel hulk muusikuid on ei omanud minu jaoks üldse tähtsust. No ja nagu ikka lähed ühe pärast ja saad uue taaga kaasa...
Milline pilk. Fernando jäi täiesti kahe silma vahele...
No ja kuna me olime endale päevapiletid ostnud, mõtlesime, et läheme ühele kontserdile veel. Näpp kavalehele, millel nimetus Cla Brasil Brasiiliast.
See oli nii hea, et rahvas seisis paduvihmas terve kontserdi ja tantsis kaasa. Kui vesi pahkluuni ulatus oli paras moment "mudamaadluseks".Üheks alustajaks loomulikult ei keegi muu kui Fernando Stern! Pange tähele, sellel pildil olen mina kaa!
No ja siis selleks, et veidigi kuivada, läksime täiesti suvaliselt soomlase Jukka Karjalaineni kontserdile aita. Sattusin istuma ilma filtrita kõvahäälse pubeka ja ta tädi kõrvale. Mina sain õnneks kohta vahetada, aga pubeka ees istuval mehel oli topsis olev õlu selle preilna teksti kohta ilmselgelt liiga lahja. Ise pääsnuna ajas mind mehe abitu pilk hüsteeriliselt ja kõvahäälselt naerma. Mees sai aru, mida ma naeran, preili mitte. Kontsert oli õnneks vastuootusi väga hea.
No ja siis, et hoog enne koju sõitu üles saada veel veidi Svjata Vatrat peale.
Järgmisel päeval oli Cla Brasil'i mõju veel täiesti tunda ja sündis otsus: "Tagasi folgile" Esimesena sai kuulatud hispaanlasi "Blima". Blima oli väga helde bänd. Lubas fänne lavale tantsima, viskas rahvasse plaate ja trummipulgad. Kui ma poleks just sünnipäevalt tulnuna väga-väga täiskõhu all kannatanud (mis ei takistanud, mind kohapeal veel pontšikuid söömast), oleks isegi suffi pärast folkaritega võidelnud.
Pärast Blimat läksime kuulama Zetosid ja Lenna Kuurmaad. See oli väga lahe. Bänd oli viiendat korda folgil ja mina polnud neist veel midagi kuulnud. Nii võid elus ju kõik head asjad maha magada.
No ja õhtu lõpuks tegime kolme tunnise Cla Brasili korduskülastuse. Olin härra Q-le silmailu lubanud ja kuigi ta algul veidi tõrkus ütlema, siis tema muidu mitte tantsida oskavad jalad vedrutasid ikka päris usinalt ja pilk oli pidevalt lavale naelutatud. Nagu muuseas ka teistel meestel.
Tagasitee koju oli hommikuvalguse käes udune. Statoili bensukast ostsime piletid järgmisel päeval toimuvale IFF 60 juubelituuri kontserdile. Kontserdi lõppedes ütles Villu Reiljani hääl minu peas "Pole paha"!
No ja siis eile käisime Saatpalu ja Rebase kontserdil Lohusalus. Ja kuigi püüan puhkuse ajal töö teemasi vältida, siis võite kokku lugeda, mitmes laulus Saatpalu puudutab toidu teemasid? Vastused võite mulle meili peale saata. Kokandusega tegelevate inimeste kontsentratsioon kontserdil oli ka muidugi kohe vastav.
Saatapalu ja Rebase kontsert kestis kaks tundi, millest ühe nad ilmselgelt jutustasid oma lugusid. Õnneks käisin folgil piisavalt paljudel kontserditel, et teada, mida Saatpalu mõtleb, kui ta räägib lollidest bändšo mängijatest jne.
Sellel nädalal ootab veel ees Tätte kontsert ja siis peale õhupallilendu läheme vaatame Madonna ka ära.
