Tõeline armastus!

Jah, mul on see olemas. Ja ma olen temast ennemgi siin rääkinud, küll mitte nii armastavas toonis.
Mind tõeliselt armastav isik on peidus kassi sees. Kuidas muidu siis seletada seda, et igakord kui ma WC-sse lähen, nõuab ta ukse taga kraapides tungivalt sisselaskmist. Ja proovi sa ainult, mitte reageerida. Need registrid, mis selle kasslase kõrist väljuvad kostuvad isegi naabertrepikotta. Niimoodi, kahekesi olen ma sunnitud WC-s käima juba üle kolme aasta. Nii öösel, kui päeval. Isegi raseduse ajal, mil tulevased emad öösiti väga tihti sellesse ruumi satuvad, ajas ta iga kord kargud alla ja järgnes mulle, et siis 2 minuti pärast oma väikesesse kassivoodisse uuesti kerra tõmmata. Istume siis vastastikku, kissitame silmi, sest tualeti lamp on nagu gestapost laenuks saadud.
Kurvem pool on muidugi selles, et Katriina ei kipu hästi aru saama, miks kassil on lubatud emaga koos WC-s käia, aga tema ees järjekindlalt uksi sulgetakse. No ma ei tea..., fetiši jaoks on see liialt kaua juba kestnud. Tegemist peab olema ühe musta värvi kassi tõelise ja suure armastusega minu vastu.
NB! Teistel pereliikmetel ta niimoodi küll kannul ei käi.

Haigus murrab - näpud käivad

Hullumaja. Nii haige kui Katriina hetkel on, pole ta kunagi olnud. Ja ise ka ei mäleta, millal viimati nii raskelt külmetushaigust läbi põdesin. Iga viimane kui karv mu kehal valutab. Peeglisse vaadates ehmatab ennast ka ära. Isegi neid uusi meisterdusi pole mõtet proovida, sest kontrast oleks liialt õõvastav.

Need kõrvarõngad sai endale Anne.

Täiesti uus

Mul on uus hobi. Võibolla on vara veel seda hobiks nimetada, aga...võibolla siiski. Kuidas muidu siis seletada seda, et ma interneti teel sadu kroone kulutan ja siis ööd otsa üleval passin ja kui midagi looma hakkab, mis sest, et algelist ja veidi konarlikku - ise nii rõõmus olen, et kohe kõigile edvistama jooksen. Edvistan siis siia ka!

Jälle külm...kuum...külm...kuum...

Seekord siis koos sinuga, kellest ma eelmine kord puudust ei tundnud. Olin siin nagu vana tuttav. Teadsin, kuhu minna ja kuidas olla. Siiski sain mõttepäranduseks ka uusi kogemusi. Kogemusi, mis lükkavad mõtteid uutele radadele. Kummaline, et kellegi igapäevane füüsiline töö, suudab liigutada sinu vankumatuid arusaamu. Häälestab ümber sinu hallide ajurakkude keemia. Paneb sind nägema teistes värvides ja harmoonias. Kustutab ühe usu ja teeb su järsult uskmatuks. Sa ei ole minu oma ja mina ei kuulu sulle. Täna me lihtsalt olime siin. Homme võime me mõlemad käia teist rada, rääkida ja mõelda midagi hoopis muud. On see kaotus või on see võit? Või kas see teine rada teeb meid õnnelikumaks...

Katriina ütleb 7 - esimene kompliment

Vanaema Annel oli sünnipäev. Pidupäevaks sättis vanaema endale paruka pähe, et haigus iga kord peeglist vastu ei vaataks, kui sellest möödud.
Katriina ulatab piibelehed ja ütleb Palju õnne sünnipäevaks vanaema, sa oled täna nii noor!