Jälle külm...kuum...külm...kuum...

Seekord siis koos sinuga, kellest ma eelmine kord puudust ei tundnud. Olin siin nagu vana tuttav. Teadsin, kuhu minna ja kuidas olla. Siiski sain mõttepäranduseks ka uusi kogemusi. Kogemusi, mis lükkavad mõtteid uutele radadele. Kummaline, et kellegi igapäevane füüsiline töö, suudab liigutada sinu vankumatuid arusaamu. Häälestab ümber sinu hallide ajurakkude keemia. Paneb sind nägema teistes värvides ja harmoonias. Kustutab ühe usu ja teeb su järsult uskmatuks. Sa ei ole minu oma ja mina ei kuulu sulle. Täna me lihtsalt olime siin. Homme võime me mõlemad käia teist rada, rääkida ja mõelda midagi hoopis muud. On see kaotus või on see võit? Või kas see teine rada teeb meid õnnelikumaks...