Provokatiivne

Täna anti mulle juhtkonnaliikmelt hinnang et olen provokatiivne. Eelnevalt on antud mulle hinnanguks:

• eneseupitaja
• üliemotsionaalne
• mitte peeglisse vaatav samas ainult ennast nägev :)
• kuritahtlik rahadega hangeldaja
• teiste mahategija
• õel
• põhjendamatult kriitiline
• mitte "tere" ütlev
• mossitaja

Ühesõnaga täielik troll.

Ütleme nii, et midagi head ei ole viimasel viiel aastal juhtkonnalt kuulnud.

Provokatiivsuse koha pealt oli proual muidugi selle kohapealt õigus, et mina torkasin esimesena. Ennast analüüsides oli see aga kaitserefleks, sest parim kaitse pidi olema ju teadagi RÜNNAK! Ja usku, et juhtkond töötajate vastu heatahtlik oleks, pole me kahjuks millestki ammutada saanud!

Muljed

Alates poolest Saksamaast selgines taevas ja hakkas nägema lõputuid põlde ja nende vahel asuvaid linnu ja külasid. Sekka tossavaid tehasekorstnaid ja tuule generaatoreid. Olgem ausad, ärevus kasvas maandumisele lähenedes jõudsalt, sest tahtsin näha, et kui suur see Pariis siis tegelikult on?
Oli ikka suur küll. Eiffel oli kaugele näha.
Maandusime ja suundusime lennujaama ruumidesse. Ei tulnud romantilist tunnet ja kuigi olin otsustanud lennukis et suudlen kulinaaria kodumaa pinda oma jalge all, siis ei tulnud ka sellist tuju peale.

Pariisi linna emotsioonidest:

1. Minuga võib vabalt metrooga sõitma tulla.
2. Kirikud on tõesti võimsad!
3. Meie venelased võrreldes nende mustadega on illikukud, nunnud ja toredad.
4. Ma saan menüüdest aru, ilma ingliskeelse tõlketa ;)
5.  Hinnad on kallid-kallid-kallid
6. Romantilise tunde tekkimine võtab keskmisel eestlasel natuke aega!

Nüüd Roueni linna peale. Pidavat olema Eesti Haapsalu.

Veebruarikuu pabin

Jällegi sain elu elamuse. Milline fantastiline kogemus. Ma olen tuhandest tänulik Ingale,et ta julges mulle teha ettepaneku osaleda õpetajana Presidendi vastuvõtu suupisteid valmistavate kokkade meeskonnas. Mäletan, kuidas ma kabinetis rõõmust hüppasin. Toona ei turgatanud kohe päehe, et kutsest üksi ei piisa, teha tuleb ka midagi.
Kui reaalsustaju taas uksele koputas, kangastus minu silme ette ainult üks pilt minu kokaks olemise päevilt. See kuidas Amphorn õhtuti viimase tööna köögi gaasi pliididl õlis korvikesi küpsetas. See pilt sai minu edasise tegevuse aluseks. Lauri tellis mulle Bankokist 2 vormi. Teadsin, et üks välja pakutud suupiste saab olema selles korvis. Esitleda tuli aga kantseleis nelja. Olin mitu ööd üleval ja toksisin teki all ideid telefoni, et Allar ei märkaks, et ma ei maga. Arutasin ideed läbi Lauri, Sanita ja Martaga, kes olid andnud nõusoleku selles möllus kaasa lüüa.
Presidendi kantseleis sai esitletud:
Sõira täidisega raviooli vinnutatud tomatitega
Viinas graavitud lõhet, vutimuna ja tikri majoneesiga
Mesise lambaliha täidisega kapsarulli koos marineeritud kõrvitsaga ja
rukkikorvikest pardimunakreemi ja tallinna vürtsikiluga
Esitlemine oli hirmutav kogemus. Juba turvakontrolli läbimine kogu oma metallkohvriga oli veider ja piinlik. Ülepabistades on mul kombeks võimalikult palju asju kaasa pakkida. Teised kokad tulid enamvähem kilekotikesega.
Pabinat leevendas Merle, Olümpia kondiiter, kellega liitusime ja suurimaid pingeid jagasime. See oli temast väga armas. Lõplikult leevendas pabinat Kertu, kes seda juba korra kogenud oli ja meid ullikesi asjade korrast valgustas.
Võidsid kapsarull ja korvike. 1500 tk palun!
Tänu õpilastele said need kiirelt tehtud. Tänu kogemusele kantseleis, pakkisin ma seekord vaid vajaliku.
Teel vastuvõtule tabas mind paanikahoog, mis päädis sellega, et Estonia ees parkisin parkla sissesõidu kinni ja ei saanud lahkuda, kuna ei osanud enam oma käsipidurit maha võtta.
Suupisted said serveeritud, Kokad olid lahked ja vahvad.
Nutt tuli kurku kui hanereas, kõrged mütsid peas rahva vahelt pildistamisele kõndisime ja rahvas kahte lehte lõi ja meid uudistas. See on lihtsalt uskumatu tunne. Vähemal minu jaoks küll. Ma kuulusin korraks seltskonda, kellele alt üles vaatan. Parim õhtu! Lihtsalt parim! Kui pildi saan, siis riputan!
Ja kõigile, keda sel teel kohtasin, tahan öelda, et te olete lahedad ja tegusad ja teie töö on tähtis ja ilus.

Paralleelne universum

Pühendan sulle oma tänased mõtted. Siin blogis kuulub sulle seni ainult üks postitus ja see oli aastate eest. Õnnelik oli see mõte.
Elu on nii palju edasi läinud, et suutsin sulle telefonis ka otse öelda, et mul on kahju, et need asjad on nii nagu nad on.
Mul on kahju et sa ei ole õnnelik ja et sa ei ole seda juba kaua aega olnud.
Õnne on üldse keeruline kätte saada. See kas on kuskile maha jäänud või jääb kaugustesse.
Me oleme nii omad, et lülitame üksteist teineteise elust tihti välja. Meie lähedus on valuline ja pingeline olnud. Ühed pirukad, ühel suvisel päeval andsid kergelt aimu mida mõtleme, tunneme ja arvame ning kardame. Vahvlid ei andnud seda tulemust, pirukad aga küll.
Kui sul on aega ja tahtmist, tule ja ma korraldan uue pirukaralli. Saame lusika haaval oma mured taignasse keerata ja kahvliga kinni suruda. Oluline on pirukad pärast laiali jagada, nii oleme mureraasud laiali jaotanud. Las leiavad endale uue kodu.
Sa muutsid tänaseks õhtuks mu hääletooni ja mõttesuuna.
PAI!

Akromaatiline

Valge on võimaluste ring ja must on koht ja inimesed kellest sõltuvad minu võimaluste ebapiisavad tulemid. Seega tulevad tulemused hallid.
Ei süüdista teisi tegelt.
Vähemalt olen iseendale need võimalused hankinud ja sellega ka saanud oma elu kromaatiliselt elada.
Võin muidugi eksida ja pooltoone mitte tajuda. Minu kirgas ei ole ei sinu ega tema kirgas.
Teoorias rõhutab must kromaatilisi värve ja laseb neil esile tõusta.
Samas võimaluste kitsas elus teoreetiliselt värvikaid lahendusi ei sünni.

Jaanuarikuu pabin

Jah pabistasin täiega üle. Isegi naeruväärselt.
Tulemused olid igati positiivsed.
Oleks võinud ju uskuda kogenud kollegi soovitust kohavahetuse õigsusest.
Oleks ju võinud uskuda, et tulijad on profesionaalid kes meelitavad saali täis ja juhivad olukorda kauni profesionaalsusega.
Oleks ju võinud uskuda, et minu töö on tehtud ja õpilased oskavad õigel ajal õiged oskused välja panna.
Oleks ju võinud arvata, et esinejad annavad samuti oma parima.
Oleks võinud...

Nüüd kuu aega hiljem on pabin ja õnnestumise eufooria möödunud. Kogemus on kristalliserunud ja palju asju on selgemaks saanud. Sealhulgas ka minu eesmärgid.

Veebruarikuu pabin on alles ees. Osa sellest on küll läbitud, kuid kirjutan siis kui asi täielikult möödas on.

Katriina ütleb 17

"Kui sa püsti seisad, siis peavad sinu varbad naeratama!"

AA...EEE.. robika

Ei ole kunagi aeroobikast väga lugu pidanud. Paar aastat tagasi sai K.-ga talveperioodil käima hakatud, sest pimedas jooksmine oli vastik. Alguses oli ikka imelik küll, midagi ei saanud aru ja ainuke tuttav ja järgitehtav liigutus olid pearingid.

Nüüd läksime jälle. Võtsin Katriina kaasa, las kargab tagaridades kaasa. Katriina teeb liuglevalt kõik liikumised kaasa ja seda tund aega järjest.

Erinevalt meist täiskasvanutest julgeb tema aga treenerilt pärast tagasisidet küsida: "Nohhh, kuidas mul välja tuli?"

Tuleb tunnistada, et viha on minu spordi tegemise juures väga edasiviiv jõud.

Jooksma lähen siis kui olen vihane ja on vaja aur välja lasta. Poole tee peal on hing sitast puhtaks saanud ja märkad ka loodust vaadata.

Sellel aastal hakkas aeroobikas käima üks tädi, keda me K.-ga just seal näha ei sooviks - küla värk. No tegelikult arvan, et tema tunded meie suhtes on olulisemalt teravamad.

Oleme kõik tagumises rivis (algajad) ja peame üksteise äpardumistel silma peal. Peab tunnistama, et oluliselt ägedam trenn on siis, kui tädile koht kätte on vaja näidata.

NB! Juuresolev pilt ei kirjelda, mitte millegiga seda, mis meil seal saalis toimub :)!!!!!

Meil Makedoonias!!!

Kui me elaksime Makedoonias, siis selliseid nõmedaid koolitusi, nagu see, kus ma raiskasin 2 päeva oma lühikesest elust ei toimuks.
Mis teeb koolituse halvaks?

1. Sinu ees käib 5 koolitajat, kes ei tea, mida teised teevad.
2. Koolitajad ei tee endale selgeks, kes tulevad koolitusele.
3. Koolitaja eeldab, et kutsehariduse õpetaja IQ on 20-49 (Imbetsill), "muidu ta seal ju ei õpetaks"
4. Koolitaja arvab, et on täiesti normaalne, et ta vastab konkreetsetele küsimustele lausega: "See vastus on teie enda sees - mina ka ju ei tea"
5. Igast kahe tunnisest õpitoast veedetakse suurem osa rivistudes: silmavärvi, õpetamisaastate, elukoha, sünnikoha, jalanubri, kingakontsa kõrguse jne. järgi.
6. ...

Ma võin jätkata, lõpmatuseni.
Lubasin endale muidugi asjades head näha ja seekord siis on hea see, et minu kõige nõmedam, mõtetum ja point'itum tund on olnud kordades parem,kui see mida kogesin sellel koolitusel.

Elagu koolituste õhumüüjad!

Linda

Linda oli minu isa kõige vanem õde. Käisin ta matustel. Kena oli tunda, kuidas suguvõsa ainult ühte löövi üksteise kõrvale ennast tihedalt kokku pressis. Pingid lausa ragisesid.
Võibolla sellepärast istusingi ma seal naeratus näol, kui teised pisaraid veeretasid.
Linda oli tõeline Eesti naine. Temas oli kõik olemas. Surra oskas ka nii, et hing jäi maa peale alles. Hing jäi kirja pandud tuhandetesse kirjadesse, eluloo raamatusse, meenutustesse, vanaisa raamatu kommentaaridesse.

Peielauast ei tõustud kiiresti, et koju laupäevaseid toimetusi tegema minna. Istuti ja räägiti. Lihtsalt ja ka niisma. Vanakeste katse Facebook maapõhja kiruda luhtus ja hinnati ümber, kui selgus, et noorem põlvkond tänu sellele üksteise eludega paremini kursis ja üksteist näo järgi nii hästi ära tunneb.
Suvel kui suguvõsakokkutulek ära jäi, mõtlesin, et vahet pole - polegi tarvis. Nüüd aga kogesin järjekordselt vere paksu tunnet ja seda salapärast niiti, mis selle vere ühendab. Tegin vea, et Katriinat kaasa ei võtnud. Ma pole tal seda tunnet lasknud kogeda. Animägede - mulgiks olemise tunnet.

Vanaisa haual polnud ma ka keskkoolist saadik käinud. See Ugala teatri kõrval olev surnuaed on mu lemmik. Väga mulgilikult suurutsev. Marmorkujud ja mõtteread nagu: "Kes armastust külvab, see armastust lõikab".
Viimati pubeka eas käisin seal Peetriga, öösel ja taskulambi valgel. Peeter kartis kalmistuid. Loomulikult võtsin keset kalmistut talt lambid ja jooksin minema. Tookord oli väga naljakas näha pool tundi hiljem nutta löristavat kahe meetrist meest sealt väljumas. Minuga ei ole keegi nii julmi mänge mänginud. Eks see karmavõlg tuleb kunagi tasuda.
Ma ei mäletanud enam, kus vanaisa hauakivi on. Ema ka ei teadnud ja Allar pole kunagi seal käinud. Seisin keset kalmistut ja otsisin silmadega kohta, kus valgus kumaks samamoodi, nagu lapsepõlves. Ja täpselt sellises valguslaigus ma õige kivi leidsingi.