Jällegi sain elu elamuse. Milline fantastiline kogemus. Ma olen tuhandest tänulik Ingale,et ta julges mulle teha ettepaneku osaleda õpetajana Presidendi vastuvõtu suupisteid valmistavate kokkade meeskonnas. Mäletan, kuidas ma kabinetis rõõmust hüppasin. Toona ei turgatanud kohe päehe, et kutsest üksi ei piisa, teha tuleb ka midagi.
Kui reaalsustaju taas uksele koputas, kangastus minu silme ette ainult üks pilt minu kokaks olemise päevilt. See kuidas Amphorn õhtuti viimase tööna köögi gaasi pliididl õlis korvikesi küpsetas. See pilt sai minu edasise tegevuse aluseks. Lauri tellis mulle Bankokist 2 vormi. Teadsin, et üks välja pakutud suupiste saab olema selles korvis. Esitleda tuli aga kantseleis nelja. Olin mitu ööd üleval ja toksisin teki all ideid telefoni, et Allar ei märkaks, et ma ei maga. Arutasin ideed läbi Lauri, Sanita ja Martaga, kes olid andnud nõusoleku selles möllus kaasa lüüa.
Presidendi kantseleis sai esitletud:
Sõira täidisega raviooli vinnutatud tomatitega
Viinas graavitud lõhet, vutimuna ja tikri majoneesiga
Mesise lambaliha täidisega kapsarulli koos marineeritud kõrvitsaga ja
rukkikorvikest pardimunakreemi ja tallinna vürtsikiluga
Esitlemine oli hirmutav kogemus. Juba turvakontrolli läbimine kogu oma metallkohvriga oli veider ja piinlik. Ülepabistades on mul kombeks võimalikult palju asju kaasa pakkida. Teised kokad tulid enamvähem kilekotikesega.
Pabinat leevendas Merle, Olümpia kondiiter, kellega liitusime ja suurimaid pingeid jagasime. See oli temast väga armas. Lõplikult leevendas pabinat Kertu, kes seda juba korra kogenud oli ja meid ullikesi asjade korrast valgustas.
Võidsid kapsarull ja korvike. 1500 tk palun!
Tänu õpilastele said need kiirelt tehtud. Tänu kogemusele kantseleis, pakkisin ma seekord vaid vajaliku.
Teel vastuvõtule tabas mind paanikahoog, mis päädis sellega, et Estonia ees parkisin parkla sissesõidu kinni ja ei saanud lahkuda, kuna ei osanud enam oma käsipidurit maha võtta.
Suupisted said serveeritud, Kokad olid lahked ja vahvad.
Nutt tuli kurku kui hanereas, kõrged mütsid peas rahva vahelt pildistamisele kõndisime ja rahvas kahte lehte lõi ja meid uudistas. See on lihtsalt uskumatu tunne. Vähemal minu jaoks küll. Ma kuulusin korraks seltskonda, kellele alt üles vaatan. Parim õhtu! Lihtsalt parim! Kui pildi saan, siis riputan!
Ja kõigile, keda sel teel kohtasin, tahan öelda, et te olete lahedad ja tegusad ja teie töö on tähtis ja ilus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar