Oktoobri väärikas lõpp

Tõusin vara ja startisin kooli poole. Olin esimene, kes kohale jõudis, kuid ei viitsinud esimesena ust avama hakata. Ootasin autos - kuulasin muusikat. Tuldi, tehti kohvi ja pakuti head salatit. Siis tuli aeg minna. Võistlustele. Nagu kordusfilmis tõsteti kolisevaid kaste. Sisustati tibatillukest ruumi, pabistati ja visati lõpuks välja. Sama kohvik, samad koogid ja salatid. Tuttavad näod, taaskohtumised. Käesurumised ja moka peale mee määrimised. Kõik toimub nagu unes. Minutid lähevad ja saavad tundideks. Lootusrikkad näod asenduvad rõõmsate või pettunud nägudega. Seekord siis niimoodi. Jälle kola kokku ja kodu poole tagasi...
ei seekord hoopis kinno Detsembri kuumust vaatama ja Scotland Yardi Apple Martinit jooma. Tuleb ju tähistada seda raskelt tulnud tulemust - üliväärtuslikku II kohta.

PALJU ÕNNE VAHUR!

Veel mitte täna...

... kuid juba homme, on käes võistlused ja sellega kaasnev närvilisus, teadmatus, lootused, tulemused...
... kuid peagi istume me uude ringi...
... kuid on lootust üle hulga aja jälle pääseda kinno ja loomaaeda...
... kuid on lootust pääseda jälle tiirutama...

Köhin kõigele sellele

Tunnen Tallinnast puududst. Siin pole kuhugi minna, kui meel saab mustaks ja vajaks võõraid nägusi ja anonüümset keskkonda. Värvilised tuled on lohutavad ja teiste kodude akendesse vaatamine tekitab ennastunustavaid mõtteid.
Käisime kontserdil. Istusime 45 minutit rõõmsate Aafrikapäraste helide maailmas. Selline muusika meeldib mulle, sest sisaldab puhast lapselikku rõõmu. Isegi kui lavastuses osalevad inimesed, kes seda rõõmu vaid näitlevad, kuid endas tegelikult ei kanna.
"Kadeda inimese jutt" ütleks ammune sõber, sest mina ju ei suuda rõõmu teeselda. Pisarad voolasid kuid mõte ütles: "Sa pole parem kui mina bitch, isegi kui sa oled miss bitch for me"! Sa oled "näitleja".

Kuidas suuremaks kasvada!

Istusime ringis ja põrandal. Jõime kõrvitsast matet. Mina olin esimene ja seetõttu sain igal ringil kõige kuumemat ja lahjemat. Väsinud näod muutusid pingevabaks ja kissis silmad avanesid ja hakkasid läikima. Kuulasime....rääkisime.... Lisaks endale võis ringi kutsuda ka oma lapsepõlve Mina. Mingil hetkel oligi ta kohal. Istus ja tahtis vaielda, aga kuna meel oli rahulik siis hoidis ennast tagasi. Ringist tõustes oli ruum jäänud väiksemaks kui enne!

Palju Õnne Vahur!

Uus algus

Ma pole praegusel hetkel eriti edukas. Mitte milleski! Paljud mõtted jäävad mõteteks ja paljud lubadused ripuvad siiani õhus.
Tahtsin seda blogi teha oma õpilastele, kuid siis juhtus minuga midagi...
Ma ei saa neile kirjutada, vähemalt mitte enam!
Kõige hullem - nemad pole sellega seotud, ega ka kuidagi süüdi!
See on kummaline, kuidas aeg seisab paigal, samal ajal kiirelt edasi rutates. Nagu oleks praegune elu uni, millest peaks kohe-kohe ärkama.
Ma pole kunagi oma elus vist nii õnnetu olnud kui praegu. Või saab see minna veel hullemaks? Kindlasti saab!