Kuulen ma tema traktori valju põrinat. See kõlas nagu kirikukell üle küla, kui ta käis heinaga, kartulitega, mullaga, puudega toimetamas.
Tunnen tema tööriiete lõhna. Kuigi ei ela ise enam ammu lapsepõlvekodus.
Kuulen tema kõrvulukustavat aevastamist, mis maja aknad värisema pani, nagu oleks reaktiivlennuk üle kodu lennanud.
Näen teda seismas pliidi kõrval, kahvel käes ja söömas ära kõiki pannkooke, mis pannilt tulevad. „Need ju kõige paremad – ma pärast ei tahagi“
Kuulen samme teisele korrusele viival trepil ja küsimust: „Betu – mis sa teed“? Tõlkes tähendas see seda, et tal on pakkuda üks töö, mis vajaks kohest toimetamist.
Näen teda telekatoa akna all läbi õunapuude vahtimas, mida see naabri Vello ke teeb? Kas Vello jõuab ikka Jaanipäevaks kartuli maha? Või sügisel enne lume tulekut üles?
Näen teda peedipõllul peete harvendamas ja vandumas „Kurraaattt, nii ilusad taimed ei raatsi kohe vahelt ära võtta. No mis sa ütled ära.“
Näen teda enda kõrval autos kõrvalistmel istumas, sõrmeküüsi võika heliga nokkimas ja kommenteerimas, millistest põldudest me mööda sõidame ja pean vastama küsimustele: „Kas sa autol õli oled kontrollinud“? „Aga aknapesu vedelikku“ „Kuidas aku ka vastu peab – võiks ju ikka laadima panna kodus?“
Näen teda uhke, rahuliku näoga autosse istumas. Ikkagi sugulastega kohtuma minek. Kui Anne oma närvilise sebimise lõpetab – tuleb sellest tore päev.
Näen teda voodis sellili, lasteraamat käes mulle lugemist õpetamas. Viivike ja Siisike ei tule kuidagi välja. Tema sunnib, mina jonnin. Pääsu pole – isa sõna maksab.
Näen üht kassi, kes kuuseheki alt näljasena laste poolt üles korjatud. „Mis te sest närakast tõite siia. Kass kole loom, mustad ja haigusi täis!!!!“ Lubas lõpuks isa loomal jääda, teda põlglikult päevast päeva koheldes. Aga polnud kass ka nõrgemast puust. Igal hommikul kui isa oma suure ratta keldrist välja ajas ootasid teda ukse ette pead ühele, sabad teisele poole rivistatud lepituskingid – konnad, linnud, hiired, rotid. „No vägisi tükib hinge – on loom“ ütles isa, tegi kassile pai ja rahu oli majas.
Näen teda köögilaua otsas istumas, aknast välja vaatamas. Kaardin on nagu narts võimalikult äärde tõmmatud, et vaadet ei segaks.
Näen tema tomatikasvandust. Suuri kollaseid päikesest sooje tomateid.
Näen teda kärjekastiga võrk peas üle õue kiirkõndi harjutamas ja hüüdmas: „Uks lahti“
Keldrist kostub piimanõus piima segamise hääl, katlaruumi plekkukse kumin ja katla puudega täitmise heli. Siis tulevad isa rasked sammud tuppa.
Käin tema pintsakutaskust kopikaid võtmas. Isa riietel ja rahakotis on teistsugune lõhn kui emal. Palju magusam.
Kuulen teda lubamas, et kui suureks kasvame, räägib ta meile kõikidest oma eluseikadest, milleks praegu liiga vara on. Aga me ei kasvanud nendeks vist kunagi piisavalt suureks.
Loodan, et kohtume!
