Murdepunkt

Kõige pikem ja pimedam öö sellel aastal on siis möödas. Nüüd peaks kõik järjest valgemaks ja helgemaks minema. Lootust andev mõte, kas pole. Tõlgendage, kuidas soovite.
Ma ise pole aastaid püüdnudki midagi tõlgendada, sest mu elu on olnud lihtne ja sirgjooneline. Minu juurde on kõik ise tulnud. Ma pole kunagi pidanud ekslema ja ennast otsima. Kui midagi pole läinud, nii nagu tahtnuksin, on ometi kõik läinud veelgi paremini.
Uinutav asjade käik. Parim olukord, et ennast kaotada ja päriselt ilma jääda. Kaotada oma hääl ja seisukoht.
Olen sellel aastal palju õppinud. Peamiselt enda kohta aga palju ka ennast ümbritsevate inimeste kohta. Viimati õppisin ma nii palju põhikoolis, kus aasta vanemas klassis käis tüdruk, keda vihati nooremate klaaside poolt sama palju kui venelasi. ... oli tüdruk, kes oskas teistele palju haiget teha. Ma ei julgenud talle vastu hakata ja minust sai tema norimise põhiobjekt. Tundsin ennast siis nii, nagu tunnen praegu. Kas ma nüüd julgen vastu hakata? See kõik on tõlgendamise küsimus... kas pole?

Kahevahel

Käisin vanematekodus. Kuna ema hetkel Tallinnas viibib, siis tuleb isal veidi silma peal hoida. Koristasime ja tõime jõulukuuse ka tuppa. Algul ei tahtnud ta eriti millestki kuuldagi, kui aga nägi, et vaielda ei saa, siis oli väga tubli abiline.

Jõuludel on meie kodus olnud alati ema nägu. Nüüd kui teda pole, polekski nagu jõule majas. Panin väikesele kuusekribalale ohtralt ehteid. Seal oli tädi Irma saadetud puuehteid ja ema lapsepõlve kodu kaunistusi. Samuti ka tema enda muretsetud kuule. Ka lapsepõlves kõige olulisem ehe, mikrofoni kujuline roosa vidin leidis oma koha. Sellesse sai kunagi vanade vinüülide saatel, horoskoobi laule röögitud. Meil oli neid 2, kummalgi õel oma. Kas duette ka neisse lauldi, ei mäleta. Ju me rohkem omaette sooloesinejad olime.

Meie kodus on igasuguseid jõule olnud. Mõnda ei taha kohe meenutadagi. Valusad jõulud on vaheldunud rõõmsatega ja valude põhjused on igakord erinevad olnud.

Kõige ilusam kink, mis ma aga kunagi saanud olen: valged "second hand" uisud. Ma polnud osanud neid isegi tahta. Ja siis olid nad mul olemas, päris minu omad. Küll sai nendega maja ümbruse põldude suurtel jäätanud loikudel ragistada. Aitähh EMA!!! Mitte keegi pole seda kinki suutnud veel üle lüüa.

7 pöialpoissi

Täna on viimane tööpäev. Hakkab jõulupuhkus. Koolimaja on täiesti tühi ja vaikne. Mitte ühtegi sammu ei kostu. Teised õpetajad on kooli jõululõunal, mina tulin veidi varem ära, et otsida kaduma jäänud auto võtmeid. Koju tuleb võtta hunnik paberitööd aga hea on teada, et vähemalt ei ole tegevusi, mis seda paberihunnikut veel kõrgemaks kasvataks.
Mul on vedanud. Esimene poolaasta meie ühises "uues", ilusas kabinetis on läbi. Mul on töökaaslased, kellega saab palju jagada. Kes mõistavad, toetavad ja aitavad. On sinu heaks valmis olema, tegema, minema, tulema, kuulama, vaatama..., ..., ja seda pea alati. Kes elavad sulle kaasa ja see pole omade tegemiste kõrvalt üldse kerge töö.
Direktor ütles tänases õppenõukogus, et Majutus ja Toitlustus meeskond on nagu 7 pöialpoissi, kes omavahel hästi klapivad ja teineteist täiendavad. Nali naljaks aga meid on tõesti 7 ja nimed said nii kiirelt jagatud, et äratundmisrõõmu jagus tükiks ajaks. Niisiis näidendis osalevad (pildil järjekorras):
Doktor - Anne: "Pange käsi südamele ja tunnistage, et.... on ju nii!"
Toriseja - Veronika: "Kes mu noa on võtnud...?, Kes pliidi sisse jättis...?, Kellele seda maltsa telliti?"

Aevastaja - Maarika: "Ohhhh, ... laheee...!"
Unimüts - Lissi: "Kas ma pean nii vara tõusma ja nii kaua tööl olema?, Kas ma ikka pean tööle tulem?""

Ninatark - Liis: "Ei, niiii, eiiii, tehta!!!"

Häbelik - Anu: "Mis sina arvad...?"

Õnneseen - Triin : "Mis ma jälle tegin?"
Lahutamatuteks osatäitjateks on muidugi veel:
Lumivalgeke - Viivi
Prints - Erni
kuri võõrasema - "kuidas kunagi - kuid leidub alati"
Muid metsaloomi jagub samuti nii suuremaid kui väiksemaid.

Katriina ütleb 2

Täna hommikul tegin Katriina seljale pai, et teda äratada. Selle asemel, et ennast mõnusalt kerra keerata, nagu tavaliselt tõusis ta voodisse püsti, lõi rinna kummi ja raporteeris: "Jänkud söövad porgandeid"!

Katriina ütleb 1

Katriina vaatab vanaisa ja vanaema juures Allari ja Gunnari lapsepõlvepilti, kus Gunnar Allarit süles hoiab ja kommenteerib: "Kui onu Gunnar väike oli, hoidis ta mind süles". Olidki isaga üsna ühte nägu!

Asendustegevused

Ma pole saanud mitu kuud tööd teha. Lihtsalt ei suuda. Mõte jookseb kinni ja meel on morn. Kõik tähtajad jooksevad üle. Olen teinud asendustegevusi. Ka selle blogi kirjutamine on üks neist. Enda haletsemine ja virisemine teine. "Suitsul" käimine on päris vaheldusrikas.
Viimane nädal on möödunud nii, et traditsioonilised nürimõtted pole nii valdavaks osutunud. Lootsin juba et tuuled pöörduvad.
Täna on aga hoopis teistsugune päev. Täna on üle hulga aja nii, et oma muude painavate mõtete mitte mõtlemiseks olen ma teinud tööd. Produktiivne asendustegevus. Juba 2 päeva ja ma isegi oman teatavat ülevaadet sellest, mis kõik mul tegemata on!!! Milline edu!
Tunnen, et vajun sohu tagasi. Inimeste sõnu ei tohi uskuda. Eriti nende, kes kõige lähemal seisavad. Kõige paremad inimesed on need, kes julgevad ausad olla. Ja need, kes julgevad haiget teha. Vähemalt ei raiska nad sedasi toimides teiste elu!
Täna on ühel sellisel raiskajal sünnipäev. Soovin talle palju õnne, topelt sellist nagu minul praegu! Nägin unes, et veedame temaga koos aega vanadekodus. Elame ühes toas, kuulame teineteise sonimisi ja katkendlike norskeid. Üksinduses ja seniilsuses jagame kogemusi ainsast ühisest teemast, mis meil on. Kuidas sinuga.... ja kuidas minuga...!
HAIGLANE!!! Rohkem ma diivanile magama ei roni!

Killuke

Ootasime su sündimist. Helistasime, istusime töölaua taga, täitsime pabereid. Oli külm aeg. Ärevus ja lootus, et kõik läheb hästi.
Kõik läks hästi. Sa oled tore, asjalik tegelane. Kolm aastat on lennanud linnutiivul.
PALJU ÕNNE TRISTAN!

Kõik asjad korraga!

Naba sai paigast pingutatud, aga tehtud sai.
Juba eelmine pühapäev algas köögis. Õnneks mitte üksi. Enelist ja Makast oli ääretult palju abi. Tunnuslause "Pole head toitu, mida alkohol veel paremaks muuta ei saaks" asendus tõdemusega: "Üks asi korraga!" Pühapäev pole lihtsalt tööpäev. Ühtlasi sain ise ka kogeda tunnet, mida olen sundinud tundma oma õpilasi, kui nendele nii keerukaid võistlustöid välja mõtlen. Väljas tormas lumemöll ja hommikul hooga hoovi sõidetud auto ei tahtnud sealt enam kuidagi lahkuda. Koju jõudes läks elekter ära.
Esmaspäev algas uuesti auto otsimisega. Poolteist tundi rassimist ja lumepükste sahinat, mille tulemuseks oli see et jalule tuli ajada ka rida meeskodanike, et lõpuks maja eest minema saaks. Sõita sai 50-ga ja Kehtnas tuli otsida erinevaid teeotsi, kust üldse julgeks sisse sõita. Õnneks tulid toimetaja ja fotograaf ikka kohale. Ja nende saabumiseks polnud toidud mitte lihtsalt valmis, aga ka serveeritud ja köök koristatud. Eneli kõrvetas julmalt käe ära. Õhtul koju sõites hakkas jälle lund sadama.
Teisipäeval peale järjekordset lumerookimist alustasime kolmanda kursusega Põllumajandusministeeriumi vastuvõtu laua ettevalmistustega. Kell sai 12 ja valmis olid juba... kaerahelbeküpsised. HIRM. Õnneks sai Eneli meekoogi põhjad üksi valmis. Kiire sõit Raplasse, et külmkapi varusid täiendada ja köök valguski täis sädistavaid rõõmsameelseid täiendõppijaid.
Et eelmise päeva puudujääke kompenseerida pidi kolmapäevane ettevalmistus tiim kätele valu andma. Õhtuks olid valmis karaskid, sõiravalik, pirukad, kamatrühvlid, keeletarrend, pooled rostbiifi suupisted, meekook, paneeritud kana ja täidetud hakkrull. Kuidas see võimalik on? Sama tundide arv. Ühe kogemusega ja täpselt sama arv inimesi. Mõtete mõlgutamiseks aega ei jäetud, sest uus täiendkoolituse grupitäis inimesi valgus häälehelinal kööki. Sain targemaks. Õhtul vaatasime Eneliga tehtud töö üle ja tundsime mõlemad hirmu.
Neljapäeval saabusin kooli juba kell 6.00, et tööle kõvasti pihta annda ja 300-le inimesele mõeldud laud lõunaks välja saada. Õpilased liigutasid aeglaselt nagu kevadel ärkavad mesilased. Loba palju, tulemust vähe. Ainult keera, kärgi, paugu, kontrolli, tänita, sekku, vaigista, kamanda, erguta..., ...., jne.
Lõunaks oli plats puhas. Viimased koristasid vingudes kööki. Eneli tormas riideid vahetama, et teenindama minna. Õhtul tuli Anu teed jooma, sest üritus oli korda läinud. Hirmust oli kasu, pinged vajusid pehmesse diivanisse. Eneli helistas, et küsida, mis kell hommikul koristama peaks minema. Keelasime tal oma nina kööki pista.
Reedel võtsin vaba päeva, et Katriina haigena järjekordset päeva külakorda ei peaks käima. Magasime mõlemad kümneni ja vaatasime Bullerby lapsi. Lumi oli praktiliselt ära sulanud. Kelguostu mõtted said jälle maha maetud.