Veebruarikuu pabin

Jällegi sain elu elamuse. Milline fantastiline kogemus. Ma olen tuhandest tänulik Ingale,et ta julges mulle teha ettepaneku osaleda õpetajana Presidendi vastuvõtu suupisteid valmistavate kokkade meeskonnas. Mäletan, kuidas ma kabinetis rõõmust hüppasin. Toona ei turgatanud kohe päehe, et kutsest üksi ei piisa, teha tuleb ka midagi.
Kui reaalsustaju taas uksele koputas, kangastus minu silme ette ainult üks pilt minu kokaks olemise päevilt. See kuidas Amphorn õhtuti viimase tööna köögi gaasi pliididl õlis korvikesi küpsetas. See pilt sai minu edasise tegevuse aluseks. Lauri tellis mulle Bankokist 2 vormi. Teadsin, et üks välja pakutud suupiste saab olema selles korvis. Esitleda tuli aga kantseleis nelja. Olin mitu ööd üleval ja toksisin teki all ideid telefoni, et Allar ei märkaks, et ma ei maga. Arutasin ideed läbi Lauri, Sanita ja Martaga, kes olid andnud nõusoleku selles möllus kaasa lüüa.
Presidendi kantseleis sai esitletud:
Sõira täidisega raviooli vinnutatud tomatitega
Viinas graavitud lõhet, vutimuna ja tikri majoneesiga
Mesise lambaliha täidisega kapsarulli koos marineeritud kõrvitsaga ja
rukkikorvikest pardimunakreemi ja tallinna vürtsikiluga
Esitlemine oli hirmutav kogemus. Juba turvakontrolli läbimine kogu oma metallkohvriga oli veider ja piinlik. Ülepabistades on mul kombeks võimalikult palju asju kaasa pakkida. Teised kokad tulid enamvähem kilekotikesega.
Pabinat leevendas Merle, Olümpia kondiiter, kellega liitusime ja suurimaid pingeid jagasime. See oli temast väga armas. Lõplikult leevendas pabinat Kertu, kes seda juba korra kogenud oli ja meid ullikesi asjade korrast valgustas.
Võidsid kapsarull ja korvike. 1500 tk palun!
Tänu õpilastele said need kiirelt tehtud. Tänu kogemusele kantseleis, pakkisin ma seekord vaid vajaliku.
Teel vastuvõtule tabas mind paanikahoog, mis päädis sellega, et Estonia ees parkisin parkla sissesõidu kinni ja ei saanud lahkuda, kuna ei osanud enam oma käsipidurit maha võtta.
Suupisted said serveeritud, Kokad olid lahked ja vahvad.
Nutt tuli kurku kui hanereas, kõrged mütsid peas rahva vahelt pildistamisele kõndisime ja rahvas kahte lehte lõi ja meid uudistas. See on lihtsalt uskumatu tunne. Vähemal minu jaoks küll. Ma kuulusin korraks seltskonda, kellele alt üles vaatan. Parim õhtu! Lihtsalt parim! Kui pildi saan, siis riputan!
Ja kõigile, keda sel teel kohtasin, tahan öelda, et te olete lahedad ja tegusad ja teie töö on tähtis ja ilus.

Paralleelne universum

Pühendan sulle oma tänased mõtted. Siin blogis kuulub sulle seni ainult üks postitus ja see oli aastate eest. Õnnelik oli see mõte.
Elu on nii palju edasi läinud, et suutsin sulle telefonis ka otse öelda, et mul on kahju, et need asjad on nii nagu nad on.
Mul on kahju et sa ei ole õnnelik ja et sa ei ole seda juba kaua aega olnud.
Õnne on üldse keeruline kätte saada. See kas on kuskile maha jäänud või jääb kaugustesse.
Me oleme nii omad, et lülitame üksteist teineteise elust tihti välja. Meie lähedus on valuline ja pingeline olnud. Ühed pirukad, ühel suvisel päeval andsid kergelt aimu mida mõtleme, tunneme ja arvame ning kardame. Vahvlid ei andnud seda tulemust, pirukad aga küll.
Kui sul on aega ja tahtmist, tule ja ma korraldan uue pirukaralli. Saame lusika haaval oma mured taignasse keerata ja kahvliga kinni suruda. Oluline on pirukad pärast laiali jagada, nii oleme mureraasud laiali jaotanud. Las leiavad endale uue kodu.
Sa muutsid tänaseks õhtuks mu hääletooni ja mõttesuuna.
PAI!

Akromaatiline

Valge on võimaluste ring ja must on koht ja inimesed kellest sõltuvad minu võimaluste ebapiisavad tulemid. Seega tulevad tulemused hallid.
Ei süüdista teisi tegelt.
Vähemalt olen iseendale need võimalused hankinud ja sellega ka saanud oma elu kromaatiliselt elada.
Võin muidugi eksida ja pooltoone mitte tajuda. Minu kirgas ei ole ei sinu ega tema kirgas.
Teoorias rõhutab must kromaatilisi värve ja laseb neil esile tõusta.
Samas võimaluste kitsas elus teoreetiliselt värvikaid lahendusi ei sünni.

Jaanuarikuu pabin

Jah pabistasin täiega üle. Isegi naeruväärselt.
Tulemused olid igati positiivsed.
Oleks võinud ju uskuda kogenud kollegi soovitust kohavahetuse õigsusest.
Oleks ju võinud uskuda, et tulijad on profesionaalid kes meelitavad saali täis ja juhivad olukorda kauni profesionaalsusega.
Oleks ju võinud uskuda, et minu töö on tehtud ja õpilased oskavad õigel ajal õiged oskused välja panna.
Oleks ju võinud arvata, et esinejad annavad samuti oma parima.
Oleks võinud...

Nüüd kuu aega hiljem on pabin ja õnnestumise eufooria möödunud. Kogemus on kristalliserunud ja palju asju on selgemaks saanud. Sealhulgas ka minu eesmärgid.

Veebruarikuu pabin on alles ees. Osa sellest on küll läbitud, kuid kirjutan siis kui asi täielikult möödas on.