Murdepunkt

Kõige pikem ja pimedam öö sellel aastal on siis möödas. Nüüd peaks kõik järjest valgemaks ja helgemaks minema. Lootust andev mõte, kas pole. Tõlgendage, kuidas soovite.
Ma ise pole aastaid püüdnudki midagi tõlgendada, sest mu elu on olnud lihtne ja sirgjooneline. Minu juurde on kõik ise tulnud. Ma pole kunagi pidanud ekslema ja ennast otsima. Kui midagi pole läinud, nii nagu tahtnuksin, on ometi kõik läinud veelgi paremini.
Uinutav asjade käik. Parim olukord, et ennast kaotada ja päriselt ilma jääda. Kaotada oma hääl ja seisukoht.
Olen sellel aastal palju õppinud. Peamiselt enda kohta aga palju ka ennast ümbritsevate inimeste kohta. Viimati õppisin ma nii palju põhikoolis, kus aasta vanemas klassis käis tüdruk, keda vihati nooremate klaaside poolt sama palju kui venelasi. ... oli tüdruk, kes oskas teistele palju haiget teha. Ma ei julgenud talle vastu hakata ja minust sai tema norimise põhiobjekt. Tundsin ennast siis nii, nagu tunnen praegu. Kas ma nüüd julgen vastu hakata? See kõik on tõlgendamise küsimus... kas pole?

Kahevahel

Käisin vanematekodus. Kuna ema hetkel Tallinnas viibib, siis tuleb isal veidi silma peal hoida. Koristasime ja tõime jõulukuuse ka tuppa. Algul ei tahtnud ta eriti millestki kuuldagi, kui aga nägi, et vaielda ei saa, siis oli väga tubli abiline.

Jõuludel on meie kodus olnud alati ema nägu. Nüüd kui teda pole, polekski nagu jõule majas. Panin väikesele kuusekribalale ohtralt ehteid. Seal oli tädi Irma saadetud puuehteid ja ema lapsepõlve kodu kaunistusi. Samuti ka tema enda muretsetud kuule. Ka lapsepõlves kõige olulisem ehe, mikrofoni kujuline roosa vidin leidis oma koha. Sellesse sai kunagi vanade vinüülide saatel, horoskoobi laule röögitud. Meil oli neid 2, kummalgi õel oma. Kas duette ka neisse lauldi, ei mäleta. Ju me rohkem omaette sooloesinejad olime.

Meie kodus on igasuguseid jõule olnud. Mõnda ei taha kohe meenutadagi. Valusad jõulud on vaheldunud rõõmsatega ja valude põhjused on igakord erinevad olnud.

Kõige ilusam kink, mis ma aga kunagi saanud olen: valged "second hand" uisud. Ma polnud osanud neid isegi tahta. Ja siis olid nad mul olemas, päris minu omad. Küll sai nendega maja ümbruse põldude suurtel jäätanud loikudel ragistada. Aitähh EMA!!! Mitte keegi pole seda kinki suutnud veel üle lüüa.

7 pöialpoissi

Täna on viimane tööpäev. Hakkab jõulupuhkus. Koolimaja on täiesti tühi ja vaikne. Mitte ühtegi sammu ei kostu. Teised õpetajad on kooli jõululõunal, mina tulin veidi varem ära, et otsida kaduma jäänud auto võtmeid. Koju tuleb võtta hunnik paberitööd aga hea on teada, et vähemalt ei ole tegevusi, mis seda paberihunnikut veel kõrgemaks kasvataks.
Mul on vedanud. Esimene poolaasta meie ühises "uues", ilusas kabinetis on läbi. Mul on töökaaslased, kellega saab palju jagada. Kes mõistavad, toetavad ja aitavad. On sinu heaks valmis olema, tegema, minema, tulema, kuulama, vaatama..., ..., ja seda pea alati. Kes elavad sulle kaasa ja see pole omade tegemiste kõrvalt üldse kerge töö.
Direktor ütles tänases õppenõukogus, et Majutus ja Toitlustus meeskond on nagu 7 pöialpoissi, kes omavahel hästi klapivad ja teineteist täiendavad. Nali naljaks aga meid on tõesti 7 ja nimed said nii kiirelt jagatud, et äratundmisrõõmu jagus tükiks ajaks. Niisiis näidendis osalevad (pildil järjekorras):
Doktor - Anne: "Pange käsi südamele ja tunnistage, et.... on ju nii!"
Toriseja - Veronika: "Kes mu noa on võtnud...?, Kes pliidi sisse jättis...?, Kellele seda maltsa telliti?"

Aevastaja - Maarika: "Ohhhh, ... laheee...!"
Unimüts - Lissi: "Kas ma pean nii vara tõusma ja nii kaua tööl olema?, Kas ma ikka pean tööle tulem?""

Ninatark - Liis: "Ei, niiii, eiiii, tehta!!!"

Häbelik - Anu: "Mis sina arvad...?"

Õnneseen - Triin : "Mis ma jälle tegin?"
Lahutamatuteks osatäitjateks on muidugi veel:
Lumivalgeke - Viivi
Prints - Erni
kuri võõrasema - "kuidas kunagi - kuid leidub alati"
Muid metsaloomi jagub samuti nii suuremaid kui väiksemaid.

Katriina ütleb 2

Täna hommikul tegin Katriina seljale pai, et teda äratada. Selle asemel, et ennast mõnusalt kerra keerata, nagu tavaliselt tõusis ta voodisse püsti, lõi rinna kummi ja raporteeris: "Jänkud söövad porgandeid"!

Katriina ütleb 1

Katriina vaatab vanaisa ja vanaema juures Allari ja Gunnari lapsepõlvepilti, kus Gunnar Allarit süles hoiab ja kommenteerib: "Kui onu Gunnar väike oli, hoidis ta mind süles". Olidki isaga üsna ühte nägu!

Asendustegevused

Ma pole saanud mitu kuud tööd teha. Lihtsalt ei suuda. Mõte jookseb kinni ja meel on morn. Kõik tähtajad jooksevad üle. Olen teinud asendustegevusi. Ka selle blogi kirjutamine on üks neist. Enda haletsemine ja virisemine teine. "Suitsul" käimine on päris vaheldusrikas.
Viimane nädal on möödunud nii, et traditsioonilised nürimõtted pole nii valdavaks osutunud. Lootsin juba et tuuled pöörduvad.
Täna on aga hoopis teistsugune päev. Täna on üle hulga aja nii, et oma muude painavate mõtete mitte mõtlemiseks olen ma teinud tööd. Produktiivne asendustegevus. Juba 2 päeva ja ma isegi oman teatavat ülevaadet sellest, mis kõik mul tegemata on!!! Milline edu!
Tunnen, et vajun sohu tagasi. Inimeste sõnu ei tohi uskuda. Eriti nende, kes kõige lähemal seisavad. Kõige paremad inimesed on need, kes julgevad ausad olla. Ja need, kes julgevad haiget teha. Vähemalt ei raiska nad sedasi toimides teiste elu!
Täna on ühel sellisel raiskajal sünnipäev. Soovin talle palju õnne, topelt sellist nagu minul praegu! Nägin unes, et veedame temaga koos aega vanadekodus. Elame ühes toas, kuulame teineteise sonimisi ja katkendlike norskeid. Üksinduses ja seniilsuses jagame kogemusi ainsast ühisest teemast, mis meil on. Kuidas sinuga.... ja kuidas minuga...!
HAIGLANE!!! Rohkem ma diivanile magama ei roni!

Killuke

Ootasime su sündimist. Helistasime, istusime töölaua taga, täitsime pabereid. Oli külm aeg. Ärevus ja lootus, et kõik läheb hästi.
Kõik läks hästi. Sa oled tore, asjalik tegelane. Kolm aastat on lennanud linnutiivul.
PALJU ÕNNE TRISTAN!

Kõik asjad korraga!

Naba sai paigast pingutatud, aga tehtud sai.
Juba eelmine pühapäev algas köögis. Õnneks mitte üksi. Enelist ja Makast oli ääretult palju abi. Tunnuslause "Pole head toitu, mida alkohol veel paremaks muuta ei saaks" asendus tõdemusega: "Üks asi korraga!" Pühapäev pole lihtsalt tööpäev. Ühtlasi sain ise ka kogeda tunnet, mida olen sundinud tundma oma õpilasi, kui nendele nii keerukaid võistlustöid välja mõtlen. Väljas tormas lumemöll ja hommikul hooga hoovi sõidetud auto ei tahtnud sealt enam kuidagi lahkuda. Koju jõudes läks elekter ära.
Esmaspäev algas uuesti auto otsimisega. Poolteist tundi rassimist ja lumepükste sahinat, mille tulemuseks oli see et jalule tuli ajada ka rida meeskodanike, et lõpuks maja eest minema saaks. Sõita sai 50-ga ja Kehtnas tuli otsida erinevaid teeotsi, kust üldse julgeks sisse sõita. Õnneks tulid toimetaja ja fotograaf ikka kohale. Ja nende saabumiseks polnud toidud mitte lihtsalt valmis, aga ka serveeritud ja köök koristatud. Eneli kõrvetas julmalt käe ära. Õhtul koju sõites hakkas jälle lund sadama.
Teisipäeval peale järjekordset lumerookimist alustasime kolmanda kursusega Põllumajandusministeeriumi vastuvõtu laua ettevalmistustega. Kell sai 12 ja valmis olid juba... kaerahelbeküpsised. HIRM. Õnneks sai Eneli meekoogi põhjad üksi valmis. Kiire sõit Raplasse, et külmkapi varusid täiendada ja köök valguski täis sädistavaid rõõmsameelseid täiendõppijaid.
Et eelmise päeva puudujääke kompenseerida pidi kolmapäevane ettevalmistus tiim kätele valu andma. Õhtuks olid valmis karaskid, sõiravalik, pirukad, kamatrühvlid, keeletarrend, pooled rostbiifi suupisted, meekook, paneeritud kana ja täidetud hakkrull. Kuidas see võimalik on? Sama tundide arv. Ühe kogemusega ja täpselt sama arv inimesi. Mõtete mõlgutamiseks aega ei jäetud, sest uus täiendkoolituse grupitäis inimesi valgus häälehelinal kööki. Sain targemaks. Õhtul vaatasime Eneliga tehtud töö üle ja tundsime mõlemad hirmu.
Neljapäeval saabusin kooli juba kell 6.00, et tööle kõvasti pihta annda ja 300-le inimesele mõeldud laud lõunaks välja saada. Õpilased liigutasid aeglaselt nagu kevadel ärkavad mesilased. Loba palju, tulemust vähe. Ainult keera, kärgi, paugu, kontrolli, tänita, sekku, vaigista, kamanda, erguta..., ...., jne.
Lõunaks oli plats puhas. Viimased koristasid vingudes kööki. Eneli tormas riideid vahetama, et teenindama minna. Õhtul tuli Anu teed jooma, sest üritus oli korda läinud. Hirmust oli kasu, pinged vajusid pehmesse diivanisse. Eneli helistas, et küsida, mis kell hommikul koristama peaks minema. Keelasime tal oma nina kööki pista.
Reedel võtsin vaba päeva, et Katriina haigena järjekordset päeva külakorda ei peaks käima. Magasime mõlemad kümneni ja vaatasime Bullerby lapsi. Lumi oli praktiliselt ära sulanud. Kelguostu mõtted said jälle maha maetud.

Peaks vist lotot mängima!

Nädal nädala järel on tööl ainult raskemaks läinud. Tegemata asjad kuhjuvad. Tehtu üle saan küll uhke olla, kuid tegemata asjad... oi, oi, oi - taevas kukub varsti kaela! Magamatus, täielik magamatus.
Katriina on pidevalt haige. Paar päeva tervem ja siis jälle tatt voolab, köha kurgus ja palavik üleval. Virin ja pirin on igikestev - närvilisus võtab maad.
Külm on. Tööl on külm. Kuigi toetan selga pidevalt vastu suure ahju ust, ikka on külm. Kodus on näiliselt soe, kuid niikui istud on kananahk peal. Õues on külm, autos on külm, emotsioonid on külmad, pilgud on külmad.
Ja ema! Mis saab küll temast? Ja ka isast?
Remont ei lõppegi. Kujutlustes näen kodu nii hubast ja mõnusat. Uksest sisse astudes näen ainult tegemata tööde virna.
Kordan, aina kordan: "Homme olen teguvõimas isik!" Ka täna on homme, kuid võimast isikut pole kuskilt võtta.

Rõõm sadas maha!

Juba eile oli enne õhus, et tänane hommik algab teisiti. Ja tõesti, nii see ka juhtus. Selle talve esimene lumi tuli maha. Aknast vaade on ilusam, kui eelmistel hommikutel. Katriina vaatas unise näoga lund, rõõmustas, et nüüd saab kelgutama ja kobis isale kaissu.
Lihtne lapse rõõm parandab veidi seda, et minu enda jaoks ei ole see talv ega jõulud endised. Minu lapsepõlv on lõppenud. Sellel aastal ehitakse esimest korda kuusk, nii nagu teised tahavad, mul on täiesti ükskõik. Paneb imestama, et mul eelmisel detsembril ikkagi päkapikke käis...! Väikestel vendadel puudub ilmselt adekvaatne informatsioon! Kavalad petised. Oskasid jätta mulje, et need jõulud on täiesti tavalised erilised pühad. Sellel aastal ei taha pühasid. Vähemalt mitte endisel kujul! Kas peaks ennast sundima tahtma???

Kassiküüneseadus

Mul on Thor. Ta on ilus, suur isane ja üldiselt meeldiva käitumisega. Ta teab mida ta tahab ja ta oskab elada vastavalt peremeeste käikudele. Ta on kannatlik ja hell. Ja siis ta tuleb, hüppab sulle sülle ja surub oma üliteravad küüned kuhugi, kuhu juhtub. Ei, mitte halva pärast. Kõik ju teavad, mis liigutusi kassid teevad, kui nad hellust otsivad.
Selline see armastus ongi. Ilus ja pehme. Kuid sinust tihti sõltumatu ja isegi helladel hetkedel teravate küüntega. Pai, millest mitu naharebendit järele jääb!
Lõika küüned...soovitad. Küll kass harjub olema nendeta. Peaasi, et ta su kehale ja pehmele mööblile kahjustusi ei tee. Jälle õigus. Aga kas kass ilma teravate küünteta on ikka endine?
Või tähendab küünte lõikamata jätmine hoopis hoolimatust?
Võtsin järelemõtlemisaega. Istusin pimedas, kolisevas köögis lao ukse ees triikimisteki all. Tunnike hiljem oli ainsaks järelduseks see, et ei tasu seda harva esinevat luksust - pühapäevaõhtut sedasi veeta.

Külm...kuum...külm...kuum...

Veetsin paar päeva mega lahedas hotellis ja vaimustusin peagi avatavast villast. Juhtus nii mõndagi lõbusat ja põnevat ja nii mõndagi, mis näitab, kui muutlik elu võib olla.
Seda pakkumist ootasin 5 aastat tagasi. Isegi mitte nii suurt, põhimõttelist ja suurepärast. Nüüd ta siis tuli ja ma isegi ei vaevunud süvenema, mida see tegelikult minu jaoks tähendaks ja endaga kaasa tooks. Perspektiivid on lihtsalt vahepeal nii palju muutunud. Kuigi, kui ma astuks selle sammu saaks ju hoopis uue lehe pöörata! Ahvatlev!!! Väga ahvatlev!!!
Üks teine kõnelus ei saavutanud seda mõju, mida ootasin. Ja kuigi see oli peetud, kuna tõesti hoolin, ei tea ma, kas ise suudaksin millelegi sellisele teistmoodi reageerida. Valus oli. Temale rohkem, väga palju rohkem. Kui ta ainult mõistaks...
Nimeneedus on mu peale pandud. Ehk sellepärast ei tundnudki ma sinust puudust, kuigi oleksin pidanud. Eriti sellistes kohtades. Just sellistes kohtades! Muutused on õhus, suured muutused. Või oli see kõik selleks, et usuksin ise ka sellesse, millest räägin.

Prantsusmaa oli lukku pandud...

Täna hommikul tööle sõites jõudsin ma järeldusele, et tean, mida ma tahan ja tean enamvähem, kuidas seda saavutada. Samas ei suuda ma kuidagi ennast sundida astuma neid sihile viivaid samme. Justkui õpilane, kes teooriat valdab, kuid motoorselt on väga nõrk. Kurat! Soola sisse oma tobe uhkus. On see sulle siiani head toonud. Uhkus, mis murdehetkel ikka sind alt on vedanud. Nüüd on nii, et pole ei liha ega kala. Oled uhke ilma uhke olemata. Ja keegi kurat sust aru ei saa!!!
Guruma Gae - Bon Appetit!

Hullumaja disco

Tundub, et aasta lõppu ennustavad pralled ja väljas käimised hakkavad vaikselt hoogu sisse saama. Mõned on seljataga, paljud aga alles ees. Ja alles 2009 jaanuaris saame näha, kuidas ma sellest kõigest ennast läbi vedasin.

Igaljuhul on hea olnud näha, et kindlatele reeglitele ja normidele ei tasuks erilist rõhku panna. Üritused, millest sa tead, mida oodata on kujunenud teistsugusteks. Keskaeg lepatriinuga ei osutunud nii põnevaks ja lahedaks nagu ootasin. Samas inimesed, kellega sul elus muud ühist pole olnud, kui ainult üks õhtu, muretsevad selle pärast, et kas see üks kohtumine oli ikka hea ja teevad seda nii aktiivselt et lõpuks on sinu kõrval terve rida selliseid inimesi. Mõned kes esialgu tunduvad hullud, osutuvad lihtsalt julgeteks ja mõned sihikindlad jõuavad oma eesmärgini. Palju hüüdnimesi, tsitaate ja sinavavat tolmu õlgadel. Painavad mõtted ilmuvad vaid korraks aga siis on nad läinud ja esimest korda üle hulga aja ilmub arglik emotsioon, mis sisaldab endas veidi meenutusi endisest elust, mil olin õnnelik. Pilguheit ajamasinasse.

Tuleb tõdeda, et mõttel on jõud sest aasta tagasi mõeldud mõtted on teoks saanud. Lõunamaale lendavate lindude saatmine on selle kinnituseks.

Ilmumised

Inimesed ilmuvad su ellu. Ühel suvalisel päeval ajad rahulikult oma asju ja siis tuleb keegi. Teie hammasrattad haakuvad ja suhteratas hakkab oma teed veerema. Alguses sa isegi ei tea, miks ta on tulnud ja miks just nüüd. Mõni ilmumine tagantjärele mõeldes ei ennustanud head, kuid see tulek on siiski olnud hädavajalik. Mõni tuleb, et pakkuda hetkelist tuge ja kaob. Mõned hammasrattad purunevad. Mõnega haakumisest ei saa aru isegi väga pika aja möödudes.
Sinuga oleme me korra varem jaba ühiselt veerenud. Asi milles me pöörleme nüüd on sootuks midagi muud. Me oleme koos juba väga palju ringe teinud. Mitte küll kiirelt, kuid meeldivalt ühtlases tempos. Aitäh Sulle.

Salajane soov...

Kas keegi on soovinud olla oma elus nähtamatu ja sedasi ringi liikuda. Selline salajane soov jääb paljudele ilmselt lapsepõlve mõtteks. Täiskasvanuna teame me, et nähtamatu olla on tegelikult märksa vähemlõbusam, kui tundub.
Teed kellegi jaoks midagi, enda tegemiste ja toimetuste arvelt. Ja siis istud omaette ja see keegi mugib kooki hoopis teistega. Ei märkagi, et sind pole. Märkab siis, kui sinu üksindust mainivad kõrvalseisvad, võõrad inimesed.
Ma olen kaua olnud nähtamatu ja see on midagi, mis mulle kõige rohkem haiget teeb. Kõik pingutused, mis olen teinud selleks et see salasoovi udu hajuks on siiani liiva jooksnud. Vähemalt leebed pingutused. Trastilisemad aga...
Selline see kuu pimedam külg ongi!

Oktoobri väärikas lõpp

Tõusin vara ja startisin kooli poole. Olin esimene, kes kohale jõudis, kuid ei viitsinud esimesena ust avama hakata. Ootasin autos - kuulasin muusikat. Tuldi, tehti kohvi ja pakuti head salatit. Siis tuli aeg minna. Võistlustele. Nagu kordusfilmis tõsteti kolisevaid kaste. Sisustati tibatillukest ruumi, pabistati ja visati lõpuks välja. Sama kohvik, samad koogid ja salatid. Tuttavad näod, taaskohtumised. Käesurumised ja moka peale mee määrimised. Kõik toimub nagu unes. Minutid lähevad ja saavad tundideks. Lootusrikkad näod asenduvad rõõmsate või pettunud nägudega. Seekord siis niimoodi. Jälle kola kokku ja kodu poole tagasi...
ei seekord hoopis kinno Detsembri kuumust vaatama ja Scotland Yardi Apple Martinit jooma. Tuleb ju tähistada seda raskelt tulnud tulemust - üliväärtuslikku II kohta.

PALJU ÕNNE VAHUR!

Veel mitte täna...

... kuid juba homme, on käes võistlused ja sellega kaasnev närvilisus, teadmatus, lootused, tulemused...
... kuid peagi istume me uude ringi...
... kuid on lootust üle hulga aja jälle pääseda kinno ja loomaaeda...
... kuid on lootust pääseda jälle tiirutama...

Köhin kõigele sellele

Tunnen Tallinnast puududst. Siin pole kuhugi minna, kui meel saab mustaks ja vajaks võõraid nägusi ja anonüümset keskkonda. Värvilised tuled on lohutavad ja teiste kodude akendesse vaatamine tekitab ennastunustavaid mõtteid.
Käisime kontserdil. Istusime 45 minutit rõõmsate Aafrikapäraste helide maailmas. Selline muusika meeldib mulle, sest sisaldab puhast lapselikku rõõmu. Isegi kui lavastuses osalevad inimesed, kes seda rõõmu vaid näitlevad, kuid endas tegelikult ei kanna.
"Kadeda inimese jutt" ütleks ammune sõber, sest mina ju ei suuda rõõmu teeselda. Pisarad voolasid kuid mõte ütles: "Sa pole parem kui mina bitch, isegi kui sa oled miss bitch for me"! Sa oled "näitleja".

Kuidas suuremaks kasvada!

Istusime ringis ja põrandal. Jõime kõrvitsast matet. Mina olin esimene ja seetõttu sain igal ringil kõige kuumemat ja lahjemat. Väsinud näod muutusid pingevabaks ja kissis silmad avanesid ja hakkasid läikima. Kuulasime....rääkisime.... Lisaks endale võis ringi kutsuda ka oma lapsepõlve Mina. Mingil hetkel oligi ta kohal. Istus ja tahtis vaielda, aga kuna meel oli rahulik siis hoidis ennast tagasi. Ringist tõustes oli ruum jäänud väiksemaks kui enne!

Palju Õnne Vahur!

Uus algus

Ma pole praegusel hetkel eriti edukas. Mitte milleski! Paljud mõtted jäävad mõteteks ja paljud lubadused ripuvad siiani õhus.
Tahtsin seda blogi teha oma õpilastele, kuid siis juhtus minuga midagi...
Ma ei saa neile kirjutada, vähemalt mitte enam!
Kõige hullem - nemad pole sellega seotud, ega ka kuidagi süüdi!
See on kummaline, kuidas aeg seisab paigal, samal ajal kiirelt edasi rutates. Nagu oleks praegune elu uni, millest peaks kohe-kohe ärkama.
Ma pole kunagi oma elus vist nii õnnetu olnud kui praegu. Või saab see minna veel hullemaks? Kindlasti saab!