Mitte, et vahepeal sündmusi poleks olnud. On! Mitmeid ja häid. Pole nagu lihtsalt nende üle mõtelnud. Olen päev-päeva järel elanud ilma tagasi ja ette vaatamata.
*
Sellel kohal sai siin jupike aega tagasi aasta täis. See on olnud mulle hea koht midagi kõrvale panna. Nagu kapp, kuhu pooleliolevad tööd ootama pannakse. Veidike ka lõuend, millele omapoolseid visioone visandada. Paljud asjad on aastaga muutunud, osad samaks jäänud.
*
Järjekordsed võistlused on selja taga. Minu poolne töö ühe eesmärgini sai sellega tehtud. Kas lugu ka sellega lõppeb, näitab ainult aeg. Aasta tundub pikk. Sellesse mahub mitukümmend sissekannet - kui hoolikalt kirjutada. Kasulik on teinekord ka oma lemmik liivakastist väljas mängimas käia.
*
Mitmel üritusel on käidud ja kõik need sündmused on jätnud minu ajju ainult ühe olulise tunde: "Ära sae oksa, millel istud". Oksa saagimise õppetunni sain põhikoolis. Saagisin oma suure suu ja terava keelega. Arvasin, et võin seda endale lubada. Siiamaani mäletan ebameeldivusi, mis sellega seoses sai kogetud. Ülejäänud elu olen püüdnud oksa saagimisi vältida, nii neid mis kõiguvad mu kohal, kui ka allpool olevaid. 100 % ehk pole just õnnestunud aga ära on tasunud. Rohelises aias on elu ilusam ja mahedam. Päike ei kõrveta lagipähe.
*
Õnn ei ole eesmärk, õnn on eluviis.
*
Ilmus. Olen ilmumistest ka varem kirjutanud. Miks just nüüd ja sellises vormistuses - ei oska vastata. Räägime temaga näiteks malest, jalgpallist ja jumalast. Ka muudest teemadest, millest, mul selgem seisukoht on kui nimetatutes. Ilmselt on see lihtsalt oks, millele astusin, et kuhugi edasi ronida. Kuhupoole - sellel pole mitte mingit vahet.
*
Kõik kordub. Ikka ehmatab ja masendab. Me ei tea kunagi, kui palju on meile päevi antud ja kuidas me neid veedame. Uus ralli kliiniku uste taga algab...
