Mul on Thor. Ta on ilus, suur isane ja üldiselt meeldiva käitumisega. Ta teab mida ta tahab ja ta oskab elada vastavalt peremeeste käikudele. Ta on kannatlik ja hell. Ja siis ta tuleb, hüppab sulle sülle ja surub oma üliteravad küüned kuhugi, kuhu juhtub. Ei, mitte halva pärast. Kõik ju teavad, mis liigutusi kassid teevad, kui nad hellust otsivad.Selline see armastus ongi. Ilus ja pehme. Kuid sinust tihti sõltumatu ja isegi helladel hetkedel teravate küüntega. Pai, millest mitu naharebendit järele jääb!
Lõika küüned...soovitad. Küll kass harjub olema nendeta. Peaasi, et ta su kehale ja pehmele mööblile kahjustusi ei tee. Jälle õigus. Aga kas kass ilma teravate küünteta on ikka endine?
Või tähendab küünte lõikamata jätmine hoopis hoolimatust?
Võtsin järelemõtlemisaega. Istusin pimedas, kolisevas köögis lao ukse ees triikimisteki all. Tunnike hiljem oli ainsaks järelduseks see, et ei tasu seda harva esinevat luksust - pühapäevaõhtut sedasi veeta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar