Sain Sirjelt vastuseks, kui küsisin kas ehk kunagi läheb? Kuidas ma jälle nii naiivne sain olla? Mis ma nüüd peale hakkan, kui nii suur profesionaal mulle juba sellise vastuse annab! Või ongi see hind, mis tuleb maksta kogemuse eest. Ääretult hea kogemuse eest. Valmistuda kuu aega ette. Kaasata sellesse kõik, kes sust sõltuvad ja kes mitte, kuid sinuga kokku puutuvad. Kirjutada, juurelda, ümber kirjutada ja ikka kahelda. Hääle värisedes end tutvustada ja püüda endaks jääda. Õelatele norimistele rahuga vastata, näilise rahuga sest tegelikult tahaks uksest välja joosta. Otsid auditooriumist üles näod, kes sind toetada võiksid ja väldid neid, keda kindlasti karta tuleb. Äkki nad ei näe mind siin projektori valguses. Ehk on neil vee protseduuridel vesi kõrva läinud ja nad mõlemast kõrvast kurdistanud. Kas ma teen seda edevuse pärast? Pere teine laps, kes pole piisavalt tähelepanu saanud, et nüüd sellisesse kohta, sellise publiku ette ronib? Mis sul arus oli, kui sa pikalt mõtlemata Annele "jah, muidugi" vastasid? Kas see ongi see tunne, kui esimest torda lennukist langevarjuga alla hüppad. Avaneb - ei avane? Ja kui maandud, avastad et elus oled ja instruktor lohutab, et polnud väga viga. Said hakkama küll!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar