MASU

Ajasin täna 2 tüdrukut nutma. Tahtsin vist jälle maailma muuta, või vähemalt uskuda, et muutus on võimalik. Tahtsin näha kirge ja hoolivust. Pisutki silmade sära, loovust, tahet, huvi, mängulisust, NOORUST VÕI kasvõi JULGUST. Midagi mis selle masendava ilma ja MASU taustal rõõmu teeks. Midagi mille peale naeratus suul koju sõita.

Kui ma alustasin, siis kujutasin ette, et panen köögis noortele muusika kõvaks mängima. Teooria on selge, sest seda tundi annab parim! Ja meie köögis rakendame neid. Aretame, fantaseerime, lõbutseme ja naljatleme. Kamp noori valmis rikkuma vanasõna "toiduga ei mängita".

Reaalsus tähendab aasta aastalt rohkem sõjavõelist korda, et üldse ennast märgatavaks teha. Hirmust suurte silmadega, koju seebikat vaatama ihkavaid tüdrukuid, trotslike mehe hakatisi, kelle sõnavara koosneb t, p, f tähega sõnadest. Kõik kujutlevad et on tegijad, aga kahjuks mitte siin, selles koolis, selles elus...! Täna oli esimene päev viie aasta jooksul, kus ma oma karjääri valikus kahtlema hakkasin. Dina Aarma ütles kord mulle, kui ise tema käe all võistlesin ja küsisin, et miks tundides sellist keerukust nõudvaid asju ei tehta lause: "Pärleid sigade ette ei vista"! Täna, 10 aastat hiljem sain ma aru, mida ta selle all mõtles.