Satud kuhugi, kus on palju teha ja veel rohkem võimalusi kuidas midagi teha. Su kaaslasteks on inimesed, kes on seal kaua olnud ja kogu aeg palju teinud, rohkem veel kui suudad ette kujutada. Ajalugu on pikk ja põnev. Tahad ikka õigustada seda kohta selles ajaloos. Võtad oma kaaslaste tuulde, sest nii on kergem purjetada. Õpid nippe ja spikerdad. Nemad teevad ees ja sina püüad järele. Pingutad et eesminejad mingil juhul silmapiiri taha ära ei kaoks.
On ju tore, et vahepeatustes sulle öeldakse, et oled tubli, suudad tuules püsida. Sind premeeritakse millegi eest, mida üksi ei suudaks.
Suur aitähh Annele, Anule, Marikale, Veroonikale, Viivile ja kõikidele nendele, kes minu tuules püsimise püüdlustele pöialt on hoidnud, kaasa elanud ja mind õpetanud. Ja suur aitähh nendele, kes selles paadis ise kaasa on pidanud loksuma.
Kummaline on see sõit: vahepeatused sadamates on olemas, aga finiš...? Kas on üldse paslik lõpule mõelda?
2 kommentaari:
Head õpetajatepäeva!
fakk, täitsa unustasin õnnitleda :(
sorriiiiii!
kallid!
Postita kommentaar