Helesinisel taustal, tumesinine siluett lillepärg peas. Keerleb ja keerutab uhkelt siin ruumis. Kõrvus möödunud aegade helid istun ja vaatan ja üha selgemalt näen. See õnn keerutab ikka veel siin. Süda nii suur ja puhast tunnet täis. Liugleb ukse juurest trepini ja tagasi, teadmata et sadade päikesetõusude ja loojangute pärast istun ma siin ja tean, et õnn me elus on ainult üürike viiv. Mis läinud, seda tagasi enam ei saa. Järgmised hiilgavad hetked, seda kummitust ei paranda.
Soovin et mul oleks võimalus lahkuda ja kusagil uuesti alustada, et see vana vaim mulle kõike seda meelde ei tuletaks ja praeguste maagiliste hetkede lummust ei hävitaks. Need seinad on kord näind mu edevust, kas kord nad näevad, kuidas tulen taas ja porri tambitud on ka see, mis täna taas siin olles hinge rõõmsaks teeb?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar