3548

Nüüd on see siis tehtud. Ja see ka. Kui esimese puhul on "tehtud" saamine üsna loomulik, siis teise osas on see täiesti ootamatu ja kuulub valdkonda, mis kuulub lapsepõlve peedipõllu ralli aegadesse.

Esimesega jäin vastuootusi ülimalt rahule, kuna tunnen, et ei saanud just 100 protsendiliselt protsessis ennast rakendada. Viha klimp oli enamus ajast kurgus ja selle väljasülitamine oleks liialt ebapedagoogiline olnud. Ehk sellepärast ei olnudki mul lõpptulemuse osas mingisuguseid ootusi ja üllatuslikult positiivne tulem tekitas mõtte, et ehk polegi tarvis ennast edaspidi nii ribadeks tõmmata. Asjad pidid ju iseenesest paikka loksuma.

No ja siis see teine sündmus kannab numbrit 3548. Hommikune ähvardav ilm ja paha tuju oleksid sellele mõttele kriipsu peale tõmmanud kui K ja sõbrad poleks meilt küüti soovinud. Rahva kogunedes hajusid aga pilved, päike tuli välja ja sadadest omasugustest möödumine (kuigi olin plaaninud viimane olla) kergitas adrenaliini taset nii kõrgele, et viimased kolm kilomeetrit sai kihutatud koha eest, mida niikuinii keegi ei tuvastanud. Tahan veel!!!