Proua S-i poeg ehitab tema maja ümber ja tema asjad on kõik kuidagi kaduma läinud. Kaasa arvatud varbaküünte lõikamise käärid. Pole probleemi. Asulas on raamatukogu, kus laenutusletis kääre nii suuremaid kui väiksemaid. "Näe, puha sisse kasvanud!" hüütab ta möölduvale noormehele, käärid raksatavad ja kollakas küünekild lendab kaarega eemale.
*
Proa S on suur koerasõber. Ta on sõbraks suurele koerale. Ega see suure koera toitmine kergete killast ülesanne polegi. Käid mööda alevit. Kulutad ainsa toitlustusasutuse paraadust, rokane ämber kaasas tilpnemas. Vaatad nukralt päevasesse jääkide nõusse ja pead tõdema, et hapukapsast sinu koer küll ei armasta. Teed ettepaneku, et klienditeenindaja sorteeriks jäägid kutsule suupärasemaks. Ülesanne ju lihtne, hapukapsas välja ja lihasemad palad proua ämbrisse. Ühtlasi sooviks ka pigem paksemat, kui vedelamat, nii et rokk vajab kindlasti täiendavat kurnamist. Ja mis sa tagasihoidliku palve vastuseks saad? Terve köögi õelate kokkade naer käib üle asutuse ja tellimus jääbki täitmata. Kas me sellist Eestit tahtsimegi???
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar