Mul on mõte ja sa ütled , et see on täiesti mõttetu.
Ma tunnen ennast seda mõttetut mõtet mõteldes süüdi ja kui süü tunne kaob, tundun endale mõttetu.
Kuna mõttetutel mõtetel ei ole selles elus enam mingit mõtet, siis püüan mõelda teisi mõtteid. Aga need tunduvad mulle nii mõttetud, kuna too mõte, mis sulle tundub mõttettu on ees. Ja jälle tundub mu elu mulle mõttetu. Sest mõtetute mõtete olemasolu võtab mu elult tõelise mõtte.
1 kommentaar:
Ei tea kuidas see võimalik olla saab, et igas teemas mis vähegi olla saab lähenete teistpidiselt ja kõik mis te olete siin ka varemalt kirjutanud ja ka reaalsuses oskate ikka ja alati hästi kommenteerida. Ühesõnaga heaaa;)
Postita kommentaar