Üksiku jalgratturi vonklev jälg vastsadanud lumes. Jalgrattateel hüplev koheva sabaga rebane. Paks udumüür otse su ees, nagu sein mis vastavalt sinu kiirusele edasi liigub. Üksindus. Hirmunud näod koridori seina ääres. Jalad lükkavad prahti pingi alla. Suud moonduvad võltsideks naeratusteks. Viha, et peab loobuma kõige kallimast - keeleneedist, mida saab usalduslikult kahe hambarea vahel klõbistada. Kahtlustavad pilgud. Must huumor. Värisevad käed. Meeleheide - kergendus ohe - mõistmatus - kaastunne. Siirad naeratused. See oli kallistamisele pühendatud päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar